Juhtkiri: korralagedus taksonduses

Bolt mobiilirakendus FOTO: Sander Ilvest

Eesti äpitaksonduses valitseb praegu 90ndate Eestit meenutav anarhia: juhtidel sõidukikaarte ei ole, keelenõudeid ei täideta, seadustes on augud ja keegi ei vastuta. Mõned neist probleemidest on juba vanad, mõned on esile kerkinud just äpitaksonduse tulekuga.

Keelenõuded on olnud arutelu all aastaid. Iseenesest on tegu küsimusega, kus inimlikkus satub vastuollu seadusega. Tavaolukorras pole ju taksojuhil tõesti kliendiga mingit erilist suhtlemist, eriti kui kasutatakse taksoäppi. Nõuda juhilt suhteliselt kõrge tasemega keeleoskust tundub seetõttu liig. Eriti näiteks Narvas, kus eestikeelseid kliente on nii vähe, et vaevaga omandatud eesti keele oskus aja jooksul lihtsalt kaob.

Just selle põhjendusega tühistati taksojuhtide keeleoskuse nõue 2016. aastal. Tühistati, kuid keeleseadus ütleb ikkagi, et taksojuht peab oskama eesti keelt tasemel B1, mille saavutamine nulltasemelt nõuab umbes tuhat tundi õppimist. Kuigi inimlikult võib nõue tunduda liiga range, ei tohi unustada, et keeleoskust võib vaja minna ootamatus või kriitilises olukorras – näiteks kui taksojuht ei leia üles haigla EMO ust, aga inimene ise teisele poole maja minna ei suuda. Taksojuhiga ollakse kontaktis poolt tundi või kauemgi, mille jooksul võib mõndagi juhtuda.

Taksonduse probleemid ei piirdu üksnes keelenõuetega, vaid ka sõidukikaardiga, mis peab tõestama, et juhil on taksosõidu nõuetele vastav auto. Probleem on selles, et sõidukikaardiga auto liikluskindlustus on kallim kui tavaautol, mistõttu juhtidel on otsene motiiv ilma kaardita sõitmiseks. Teenuse osutamine sõidukikaardita on massiline, ometi on see seaduserikkumine.

Mõlemal juhul on tegu põhimõttelise küsimusega. Kui seadus ütleb, et iga klient peab saama eestikeelset teenindust, siis ei tohiks selles niisama lihtsalt hakata järeleandmisi tegema, sest kuhu tõmmata piir, kust alates keelenõuetesse tõsiselt suhtuda? Kas taksojuhtide, politseinike või arstide juurde? Ja kui on seadus, et taksoks kasutatav auto peab vastama nõuetele, siis miks peaks ka selles järeleandmise tegema? Lõppude lõpuks on tegemist ohutuse tagamisega, mitte mõttetu formaalsusega.

Mõlema probleemi lahenduse tuum on asjaolu, et suurim äpitakso Bolt väidab, et ei osuta üldse taksoteenust, vaid infoühiskonna teenust, st on nutiplatvorm, mis teenust vahendab. See on üsna originaalne idee, mida võiks ju edasi arendada ka narkootikumide vahendamise keskkonna loomiseks. Tegelikult ei ole siin midagi vaielda, sest Euroopa Kohus on asja juba selgeks vaielnud, tunnistades Uberi transporditeenuse osutajaks. Põhimõttelist erinevust Bolti ja Uberi teenuses ei ole. Seega peab probleemi lahendus algama sellest, et Bolt oma taksopargis korra majja lööks.

Teine küsimus on selles, millised peaksid olema taksojuhtide keelenõuded. On selge, et keele omandamine nõutaval B1-tasemel võtab aasta või rohkem. Võiks olla mingi skeem, mingi tingimisi taksokaart ja sellega seotud keeleõppeprogramm, mis annaks inimesele legaalse õiguse taksot sõita, samuti viisi, kuidas jõuda kehtestatud keelenõueteni. Ühesõnaga, tööjõuturumeetmena tuleks välja töötada taksojuhtidele mõeldud programm, mis ei oleks üksnes keelekursus, vaid annaks neile ka moraalse ja erialase toe eesmärgi saavutamiseks.

14.02.2020 17.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto