Toomas Toomsalu: sääsereis ja surmakutsar

Toomas Toomsalu FOTO: Liis Treimann

Kui lüüa internetiotsingusse sõna «surmakutsar», saab kiirelt selgeks, et see on hoolimatu kihutaja või roolijoodik, kelle põhjustatud rängas liiklusõnnetuses hukkuvad teised inimesed.

Meedias surmakutsariks ristitute piltidelt vaatavad vastu pigem nooremapoolsed mehed. Nad on igati normaalses toitumuses. Silmad pole aukus, põsed pole sisse langenud ning roided ei tungi naha ja riiete alt esile. Nende välimuses ei viita mitte midagi sõna «surmakutsar» tegelikule ja algsele tähendusele. Nimelt on surmakutsar sõna, millega iseloomustati üsna hiljuti silmanähtavalt kondist, kõhna, närba või haiglaselt ja viletsalt välja nägevat inimest.

«Sa oled nii otsa jäänud kui surmakutsar,» öeldi selliste kohta. Ja muidugi oli vanarahval haiglasena paistva kõhnuse ravimiseks sirgjooneline lahendus: «Eks sa süö rohkemb, ne oled jusku surmakutsar.» Aga alati polnud abi ka söömisest. «Näe, sääl ta käib, see üksik suure mõisa peremehe poeg Märt kui surmakutsar; küll maast madalast turgutud ja toidetud saia ja sulavõiga, aga meest pole näha kusagil, põle tugevust, põle kontigi, põle üht ega teist, põle mehest varjugi maas,» kirjutas Albert Kivikas romaanis «Jüripäev».

Vanade ajalehtede pealkirjades järge ajades ilmneb, et sõna «surmakutsar» hakati uues tähenduses argsi kasutama sajandi alguses.

1

«Surmakutsar» polnud ainus kõhnuse kohta käinud sõna. Meie esivanemate teravat keelt ei hoidnud tagasi poliitkorrektsuse kammitsad või viisakuse kütked. Luukonn, kondiklõbi, kudend räim, kärblasekütt, kitse peeretus, kuivand ahvenas ja sääsereis on vaid väike valik värvikaid väljendeid. Mõned neist, nagu kõhn kui kilu, kõhn kui piitsavars või nagu luu ja nahk on tänapäevani kasutuses, mõned ei kannata trükimusta ja vähemalt üks sai uue tähenduse.

Vanade ajalehtede pealkirjades järge ajades ilmneb, et sõna «surmakutsar» hakati uues tähenduses argsi kasutama sajandi alguses. Aastaks 2008 on sõna laialdaselt kasutusele võetud ning lõplikult kaotanud oma algse sisu. Eks unustatud vana tundu ikka uus ja huvitav, ilmselt seetõttu taaskasutati sõna «surmakutsar» ka teistes tähendustes. Surmakutsariks on nimetatud näiteks ka lõhkekehi, relvi, lihtsalt relvastatud inimest, aga ka Osama bin Ladenit. Surmakülvaja olnuks neil puhkudel ilmselt täpsem. Aga eks 21. sajandi nooremapoolse linnainimese vaatevinklist võivad nii «kutsar» kui ka «külvaja» olla võõravõitu sõnad.

Mõistagi, keel muutub aja jooksul. Tulevad uued sõnad ja teised kaovad kasutuselt. «Surmakutsari» moondumine teetõurastajat või liiklusmõrtsukat tähistavaks sõnaks on näide sellest, kuidas vana sõna saab uue ja sisuliselt teistsuguse tähenduse. Unarsõnu ja vanu väljendeid, mis taaskasutamiseks passivad, on meie esivanemate verbaalse pärandi seas mõistagi lademetes.

Seotud lood
15.02.2020 18.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto