Me oleme kaotanud ühtse arusaamise sellest, mida tähendab kuuluda läände, seisab eile lõppenud Müncheni julgeolekukonverentsi raportis. Ajal, mil muu maailma tõus ja globaalsed hädaohud tingivad vajaduse järjest tugevama lääne järele, mõjub murettekitavalt, et mõnikord läänemaailma suguvõsa kokkutulekuks nimetatava otsustajate ja asjatundjate koosviibimise raport algab Oswald Spengleri «Õhtumaade allakäigule» viitamisega.
«Läänetus», tänavuse konverentsi teema, tähendab esiteks lääne järjest väiksemat mõjuvõimu maailmaasjades. See juhtub nii paratamatult, majanduse ja relvastuse loomuliku suhtelise vähenemise teel, kui ka vabatahtlikult initsiatiivi loovutamise teel. Näiteks on Süüria sündmusi passiivselt pealt vaadates jõutud Bashar al-Assadi (ja kaudselt Venemaa ja Iraani) võiduni, ka Liibüas hakkab olukord taas käest minema.
Uuringukeskus Pew uuris nii 2009. kui ka 2019. aastal mitme riigi kodanikelt, kes on nende arvates maailma juhtiv majandusjõud. Ameerika hakkab maailma silmis oma mõju kaotama: Indoneesias pidas Ühendriike 2009. aastal mõjukaimaks 50 protsenti, mullu vaid 21 protsenti. Samasugune langus on toimunud näiteks ka Keenia ja Mehhiko inimeste silmis. Hiina on seevastu kasvatanud oma mõjujõudu kõigi riikide inimeste silmis. Isegi Saksamaal peab 53 protsenti kodanikest Hiinat maailma suurimaks majandusjõuks ning ka Prantsusmaa, Suurbritannia ja Kanada silmis jääb USA juba praegu teisele kohale.
Kui lääne allakäik poliitilises, majanduslikus või sõjalises mõttes ka ei toimuks, siis vähemalt toimub taandareng väärtuste vallas. Aastakümneid on peetud liberaalset demokraatiat iseenesestmõistetavaks, ent nüüd käib paljudes riikides protsess, mida Müncheni konverentsi raport nimetab «illiberaalseks kontrrevolutsiooniks». Liberaalse süsteemi vead on akumuleerunud vastupanuks, mis ulatub paljudes riikides juba peaaegu pooleni valijatest, teiste seas Ungaris, Poolas, Itaalias ja ka Ameerika Ühendriikides. Illiberaalse suuna esindajatele on lääs eeskätt etniliste, kultuuriliste või usuliste väärtuste, mitte liberaalsete väärtuste ruum.
Eestile ei tõota läänetus midagi head, sest läänemaailma osa olemisest sõltuvad Eesti riikluse eksistentsiaalsed alused. Seepärast on vaja teha ise endast olenev, et läänemaailm kasvõi lapitekilisena koos hoida. Suhtumisega, millega Eesti tegi Euroopa Liidu Nõukogu eesistumisest rahvusliku uhkuse projekti, tuleb läheneda ka 16.–17. juunil Tallinnas peetavale Kolme Mere Algatuse tippkohtumisele. Peamiselt Euroopa Liidu idapoolseid liikmesriike ühendav kooslus on seadnud eesmärgiks koostöö suurte taristuinvesteeringute vallas eesmärgiga vältida Venemaa ja Hiina ebasoovitavat mõju selliste projektide finantseerimisel.
Tuleb tervitada Eesti initsiatiivi sellest formaadist suurema praktilise kasu taotlemisel, eriti olukorras, kus USA välisminister Mike Pompeo käis Münchenis välja tähelepanuväärse veksli: Venemaa päritolu gaasist sõltumise vähendamiseks annavad ameeriklased miljard dollarit.
Pole põhjust võtta läänetust ettemääratud tagajärjena, õhtumaade paratamatu allakäiguna. Kuna Eesti on lääne püsimisest eriti huvitatud, ei tule läänemaailma poliitikas tegutseda mitte ainult kohusetundlikult, vaid ka proaktiivselt.
