Elutoasõbralikuks tehtud õuduslugu

Connor Jessup ja Emilia Jones Netflixi telesarjas «Locke & Key», mis andis lootust, kuid sumbus teismeliste suhtedraamaks. Foto: Kaader telesarjast

Praeguse põlvkonna ühe tugevaima õuduskirjaniku Joe Hilli sulest on sündinud terve hulk ekraniseerimisväärseid jutustusi. Üks omanäolisemaid ja populaarsemaid on 2013. aastal ilmunud «Sarved» («Horns», peaosas Daniel Radcliffe)​, kuid tema pingestatud jutustamisviis on ideaalse väljundi leidnud ka koomiksite ning eelkõige lühijuttudena. «Locke & Key» («Locke’id ja võtmed») on paljudest koomiksitest esimene, mis on leidnud süngelt visuaalse väljundi.

Näib, et sarja kogu fookus on lihtsalt suunatud valesse kohta ning sellest püüti kujundada n-ö peresõbralikku vaatamist. See tähendab aga, et koomiksiga võrreldes on toimunud totaalne muutus, misläbi on kogu koomiksile omane gore, veri ja hirm asendatud silmi pööritama paneva ja teeseldud näitemänguga. Seeläbi on peamiseks saanud teismeliste draama, mitte üleloomulik horror: kui fookusse oleks jäänud võtmed ja pimedad saladused, mida maja endas varjab, olnuks sari lummuslik ja koletislik.