Aimar Altosaar: Eesti rahva küpsustunnistus

Meie Eesti toimetaja Aimar Altosaar. FOTO: Eero Vabamägi

Tuhandetest rahvastest maailma ajaloos on omariikluseni jõudnud väga väike osa. Veel vähem on rahvaid, kes võivad 21. sajandil võrdsetena teiste hulgas mõjutada kogu maailma poliitikat, nagu seda saab teha Eesti ÜRO Julgeolekunõukogu ajutise liikmena ning NATO ja Euroopa Liidu koosseisus olles. Peame seda loomulikuks ega mõtle tavaliselt ime üle, kuidas vaid miljoniline rahvakild on olnud palju edukam kui meist kümneid kordi suuremad rahvad.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

24. veebruari Eesti riigi sünnipäevaks kinnistanud «Manifest kõigile Eestimaa rahvastele» pole nii sageli tähelepanu keskmes ja tsiteeritud kui Tartu rahuleping või põhiseadus, kuid selle sisu – samuti koostamise ja avaldamise lugu – räägivad meist kui rahvast väga palju. Lugedes manifesti ning teades sellele järgnenud 102 aasta sündmusi, võime järeldada, mis on meie rahva ja riigi kestmiseks olnud oluline ja mis mitte.

Esiteks ei ole rahva arvuline suurus oma riigi loomiseks ja rahva püsimajäämiseks esmase tähtsusega. Manifestist möödunud aja jooksul on Eesti osakaal maailma rahvastikust vähenenud kuus korda, kuid aastatel 1917–1918, kui riigi loomine oli alles päevakorda tõusmas, oldi nii kodu- kui välismaal väga kahtlevad, kas nii väikesearvuline rahvas on ikka võimeline kandma omariikluse vastutust. Oleme sajandi jooksul kaks korda tõestanud, et sellistel kahtlustel pole alust, kui valdav osa rahvast oma iseseisvuse ideega kaasa läheb.

18.02.2020 20.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto