24. veebruari Eesti riigi sünnipäevaks kinnistanud «Manifest kõigile Eestimaa rahvastele» pole nii sageli tähelepanu keskmes ja tsiteeritud kui Tartu rahuleping või põhiseadus, kuid selle sisu – samuti koostamise ja avaldamise lugu – räägivad meist kui rahvast väga palju. Lugedes manifesti ning teades sellele järgnenud 102 aasta sündmusi, võime järeldada, mis on meie rahva ja riigi kestmiseks olnud oluline ja mis mitte.
Esiteks ei ole rahva arvuline suurus oma riigi loomiseks ja rahva püsimajäämiseks esmase tähtsusega. Manifestist möödunud aja jooksul on Eesti osakaal maailma rahvastikust vähenenud kuus korda, kuid aastatel 1917–1918, kui riigi loomine oli alles päevakorda tõusmas, oldi nii kodu- kui välismaal väga kahtlevad, kas nii väikesearvuline rahvas on ikka võimeline kandma omariikluse vastutust. Oleme sajandi jooksul kaks korda tõestanud, et sellistel kahtlustel pole alust, kui valdav osa rahvast oma iseseisvuse ideega kaasa läheb.
/nginx/o/2017/12/07/7385949t1he641.jpg){kind=small}
