Sisukord
Meie Eesti
Tänane leht
19.02.2020
Eesti Küberpättide nahka läks 13 miljonit eurot Apteekrid andsid reformipöörajate vastu turmtuld Tallinna linnapolitsei saatis Maardu taksojuhtidele ultimaatumi Mäggi: Eestil on Hiinast rohkem võita kui kaotada (9) Pärnu võimuliit läks lõhki Jäävaba meri ajas hülged poegima laidudele Majandus Riigifirma napsas kuluka võidu Intervjuu ⟩ Saksamaa ja Euroopa huvid käivad käsikäes (2) Välismaa Venemaal kaalutakse ekspresidentide puutumatust (5) Rootsis valmis maailma suurim vastlakukkel Torm tõi Iiri rannikule hüljatud laeva Ilves: loodan, et lääs ei ole veel lõppenud (29) Arvamus Juhtkiri: rekordhind ja kaotatud aastad (4) Arved Breidaks: Tehvandile suusahall (1) Paloma Krõõt Tupay: presidendi punane joon (30) Marek Sammul: suletus toodab konnatiike (2) Indrek Leppik, Viljar Kähari: Eesti pakub katuseta maja Erkki Bahovski: kodanike Euroopa (1) Meie Eesti Aimar Altosaar: Eesti rahva küpsustunnistus Sergei Metlev: manifest kui kahtlusi vaigistav lootus (2) Imbi Paju: mõtisklus Eesti riigist ja rahvastest Kultuur Jaan Krossi põrgu ja purgatoorium Kommunism veetles vaid kodanlikust spliinist? (1) Sport Türgi korvpallur võttis uue nime Heino Endeni järgi Kodus teise kuldmedali teeninud Wierer: värisesin viimases tiirus päris palju Anett Kontaveit pääses Dubais teise ringi Anett Kontaveit: sisehallist välja minek tahab harjumist, aga sain hästi hakkama Tartu Aksel Part: autosõit kui asotsiaalne tegevus (16) Mall Värva: loodusega koosolemise ilu ja võlu Prokuratuur täpsustas Valvo Semilarski süüdistust (2) Miss Valentine toob Tartusse 35 riigi parimad võimlejad Raatuse koolis püsivad pinged löövad direktori Toomas Kingu vererõhu lakke Piinatud hinged treppidel Meelelahutus Koomiks Sudoku

Imbi Paju: mõtisklus Eesti riigist ja rahvastest

6 min lugemist
Imbi Paju FOTO: Wikimedia Commons

Iseseisvusmanifesti mõjul hakkasid meie vähemusrahvad Eestit ja eestlasi armastama ning eesti keeles rääkima, kirjutab kirjanik ja filmitegija Imbi Paju.

Kui bolševikud koos Vene armee riismetega 19. veebruaril 1918 Eestist lahkusid ja sakslased tulekul olid, võttis maapäeva vanemate kogu vastu iseseisvuse manifesti kõigile Eestimaa rahvastele.

Nägin manifesti teksti esimest korda 90ndate alguses Stockholmis pagulaseestlaste Eesti Majas, kuhu me Helsingis õppivate tudengitena suure seltskonnaga külla sõitsime. See oli raamis, rahvusvärvidega kaunistatud ja seal oli selgelt kirjas, et eestlastele ja Eesti vähemusrahvastele venelastele, sakslastele, rootslastele, juutidele ja teistele kindlustatakse nende rahvuskultuuri, kodaniku- ja autonoomiaõigused.

Me vaatasime seda 1918. aasta teksti seal seinal, võimas nagu poeem, pool sajandit nõukogude põlu all olnud, mälust kustutatud, rahvusvähemustena kultuurist kadunud, esindamas demokraatlikku Eestit.

«Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele. Põlvest põlve on temas kestnud salajane lootus, et hoolimata pimedast orjaööst ja võõraste rahvaste vägivallavalitsusest veel kord Eestis aeg tuleb, mil «kõik pirrud kahel otsal lausa löövad lõkendama» ja et «kord Kalev koju jõuab oma lastel õnne tooma». Nüüd on see aeg käes.» Nii seisis manifesti alguses. Manifesti esimene avalik ettelugemine toimus 23. veebruaril kell kaheksa õhtul Pärnus, Endla teatri rõdul. Selle luges Eesti pataljonile ja linnakodanikele ette maapäeva pärnakast saadik Hugo Kuusner. Manifesti kohta koostati akt, mille järgi Eesti oleks kuulutatud iseseisvaks juba 21. veebruaril, kuid alles 24. veebruaril loeti see ette Toris ja Viljandis ning 25. veebruaril Tallinnas.

Kahe ilmasõja vahel moodustasid eestlased 90 protsenti elanikkonnast, ülejäänud 10 protsenti jagunes vähemusrahvaste vahel, keda võis elulaadilt jagada kaheks: peamiselt linnades elavad sakslased ja juudid, keda oli vastavalt 16 000 ja 4500, ning maal elavad 92 000 venelast, kes paiknesid eelkõige Ida-Eestis, Peipsi ääres ja Petserimaal, ja ligi 8000 rootslast, kes elasid Lääne-Eestis ja saartel.

Manifest Eestimaa rahvastele polnud mingi pinnapealselt kirjutatud akt, mis kiiruga ette loeti, vaid selles peitus terve riigi eksistentsi idee. Eesti vähemusrahvad asusid koos eestlastega võitlema Eesti iseseisvuse eest. Ka see mälestus kustutati nõukogude ajal eestlaste teadvusest! Noor sõjaajaloolane, tuntud publitsist ja õppejõud Igor Kopõtin tuli mulle ühel päeval Tallinnas vastu ja ütles, et kuna sina uurid n-ö tõrjutud mälestusi, äratan mina ellu nende Eesti venelaste mälestuse, kes võitlesid külg külje kõrval eestlastega Vabadussõjas. Eesti Vabariigi 95. aastapäevaks valmiski tal raamat «Eesti Rahvaväe vene sõdurid Vabadussõjas 1918–1920», mis jutustab silmapaistvatest inimestest, kes andsid oluliste ajaloosündmuste ajal hindamatu panuse Eesti iseseisvusesse.

3 MÕTET

  • Nägin manifesti teksti esimest korda 90ndate alguses Stockholmis pagulaseestlaste Eesti Majas, kuhu me Helsingis õppivate tudengitena suure seltskonnaga külla sõitsime. See oli raamis, rahvusvärvidega kaunistatud ja seal oli selgelt kirjas, et eestlastele ja Eesti vähemusrahvastele venelastele, sakslastele, rootslastele, juutidele ja teistele kindlustatakse nende rahvuskultuuri, kodaniku- ja autonoomiaõigused.
  • Pagulasvenelaste saatusest on kirjutanud oma teoses «Viige talle lilli» Vadim Makšejev. Ta meenutab, et Eesti Vabariigi aastapäeval laulsid nad koolis koos eesti poiste ja tüdrukutega: «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm, kui kaunis oled sa...»
  • ​Tervituses avaldatakse lootust, et Eesti riik saab üles ehitatud sellisena, et ka rootslased tunnevad end kodus olevat. Kui Eesti Kalev jõuab koju rahvale õnne tooma ja ta põlve uueks looma, siis sõuab ka Rootsi Fritjof läbi vahutavate vetevoogude, kus kaua võideldud, rannale.

Koos oma eesti võitluskaaslastega panid need vaprad vene mehed kindla aluse Eesti Vabariigi tekkele.

Igor Kopõtin, kes kuulub samuti Eesti põlisvenelaste järglaste hulka, on selle manifesti ideede jätkaja tänapäeval. Ta on võimsalt kandnud 1918. aasta üleskutset ning olnud õppejõu ja ajalookirjanikuna sillaehitaja mineviku ja tänapäeva vahel, eri generatsioonide vahel.

Lapsepõlvest mäletan, et minu kodukohas Võtikvere (Torma) metskonnas käisid metsatööl ka vene vanausulised. Meenub ilus suvepäev, kui kõigi poolt armastatud vanausulised Lunin ja Ventshikov olid tulnud sanatooriumist ja mu isa, kes oli metsaülem, küsis neilt, kuidas sanatooriumipuhkus läks, ning sai aktsendiga vastuse «meie Timofeiga olime eestlased, aga teised olid kõik venelased».

Mind pani see väga imestama, aga mehed hoidsid eestiaegset identiteeti, mida ka nõukogude kord ei suutnud murda. Mina kuulsin vanaema Helene Madilt, kes nendega läbi käis, et Eesti Vabariigis said nad ehitada oma esimese torniga kiriku.

Kirikud olid tsaari ajal vanausulisele keelatud, sest nad olid õigeusu reformide vastu. Need kuulutasid, et tsaar on jumala asemik maa peal, aga vanausulised uskusid, et nad on vaid jumala sulased ja jumalale võrdset pole. Eesti Vabariigis said vanausulised ka oma esindaja riigikokku. Sellest kõigest ei tohtinud me okupatsiooni ajal koolis rääkida.

Rikas vanausuliste kultuur on üllatanud nii meid endid ja kui ka välismaalasi. Olen neist kirjutanud oma raamatus «Tõrjutud mälestused». Soome lugejate soovil sõitsime aasta tagasi mööda Peipsi äärt, Euroopa Liidu, NATO ja Eesti-Vene piiril, ning vaadates oma maad külalise silmadega, tajusin, kui suur kaitse on Eestile lojaalsed ja oma kultuuri armastavad inimesed. Harva mõtleme sellele, et Rajakülast on pärit 20. sajandi kuulsaim ikoonimaalija, vanausuline Gavril Frolov, meie oma Andrei Rubljov, kelle ikoonid lummavad maailma eksperte. Kui Eesti iseseisvus hakkas taas kätte jõudma ja Interrinne püüdis piirkonda oma propagandaga nõrgestada, sulatas Lennart Meri külaskäik vanausuliste juurde kõigi südamed, sest ta oli Siberisse küüditatuna õppinud vanausulistelt, keda oli samuti küüditatud, selgeks vanaslaavi keele, oskas nende pühakirju lugeda ja vanade inimestega nende pühas keeles juttu ajada. Eesti noorema põlve luuletaja, kirjanik ja tõlkija Igor Kotjuh jõudis aga intervjueerida professor Sergei Issakovi, enne kui ta meie hulgast manalateed läks.

Kui koostasime Sofi Oksaneniga artiklitekogumikku «Kõige taga oli hirm. Kuidas Eesti oma ajaloost ilma jäi», loovutas Igor Kotjuh selle intervjuu meie kogumikku. Professor Issakovi juured ulatusid samuti eesti põlisvene kogukonda, põlvkonda, kes elas Eestis juba enne nõukogude aega. Ta tuletas intervjuus meelde, et pärast bolševike võimuletulekut Venemaal põgenesid tuhanded venelased Eestisse, neist kujunes tugev kultuurieliit, mis andis märgatava panuse välisvene kirjandusse. Stalini ajal aga ei tohtinud neist üldse rääkida. Enamik Eestisse pagenutest võeti kinni, kui nõukogulased olid maa okupeerinud, ja viidi Siberisse.

Hinnatava panuse on eestivenelaste kultuurilukku jätnud Tamara Miljutina, kellel ilmus 1997. aastal vene keeles ja kümme aastat hiljem eesti keeles mälestusteos «Inimesed minu elus». Ta kirjutab, et 1930ndad olid tema elus kõige ilusamad, aga selle ilu hävitas kommunistide võim. Pagulasvenelaste saatusest on kirjutanud oma teoses «Viige talle lilli» Vadim Makšejev. Ta meenutab, et Eesti Vabariigi aastapäeval laulsid nad koolis koos eesti poiste ja tüdrukutega: «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm, kui kaunis oled sa...»

1933 kriminaliseeriti Eestis antisemitism ja rahvussotsialismi levitamine, kommunismi ideede levitamine oli keelatud juba 1924, kui Nõukogude Venemaa tegi katse Eesti hävitada.

Eestile võiduka Vabadussõja ühe tulemusena liideti Eestiga endise Peterburi kubermangu 12 ingerisoome küla. See kultuuriline ühendus sai nimeks Eesti-Ingeri ning seal elas peale ingerisoomlaste ka õigeusklikke isureid, vadjalasi, eestlasi ja venelasi.

Ingerisoomlaste pataljon võitles Vabadussõjas koos eestlastega, kuid kahjuks kogu Ingerimaad vabaks ei saadud ning selle Venemaale jäänud osas alustati varsti stalinlike repressioonidega.

Kui Eesti oli end iseseisvaks kuulutanud, aga Vabadussõda veel käis, saatis Eestimaa Rootsi Liit 24. aprill 1919 tervituse Asutavale Kogule. Sellele olid alla kirjutanud kogukonna liidrid Nikolaus Blees ja Mathias Westerblom. Rootslased kinnitasid, et olles elanud aastasadu Eestimaa saartel ja rannal, on jagatud ka ülejäänud Eesti saatust. Ühes kannatatud, ühes võideldud, aga ka ühes paremat aega ooda­tud. Lootus, et kord jõuab aeg, mil Eesti pinnal priius valitseb ja õigus maksab, ei ole iial kustunud. Läbi tormide ja möllu on Eesti jõudnud Asu­tava Koguni, kelle ülesanne on Eesti Vabariiki rajada, riiki, kus võiks valitseda rahva tahtmine. Tervituses avaldatakse lootust, et Eesti riik saab üles ehitatud sellisena, et ka rootslased tunnevad end kodus olevat. Kui Eesti Kalev jõuab koju rahvale õnne tooma ja ta põlve uueks looma, siis sõuab ka Rootsi Fritjof läbi vahutavate vetevoogude, kus kaua võideldud, rannale!

Tartu rahu saja aasta juubelil kirjutas mulle Daron Haitov, et kas ma tean, et Vabadussõjast võtsid osa ka sajad juudid. Ma teadsin seda tänu Eesti juudi muusemi loojatele Mark Rõbakile, Avi Dobrishile ja Elhonen Saksile ja seepärast, et juudi kooli seinal Tallinnas on neile mälestustahvel. Daron Haitov tuletas meelde, et Vabadussõjast võtsid osa ka juudi naisarstid Lesja Abeshaus, Gnessa Dickman, Liba Lozinskaja, Gitlja Minsker ja Maria Valdmets (Gilevitsch).

Tel-Avivi ülikoolis toimus 2014. aastal suursaadik Malle Talveti ja Eesti juudi muuseumi looja, Israelis töötanud matemaatikaprofessori Mark Rõbaki eestvedamisel seminar «Erakordne Eesti», millest mul oli au koos Eesti teadlaste Anu Põltsami, Toomas Hiio ja Andres Kasekampiga osa võtta. Eesti tegi erakordseks see, et koos sakslastega said Eestis esimese kultuuriautonoomia ka juudid: sakslased 1925. aastal ja juudid 1926. aastal. 1933 kriminaliseeriti Eestis antisemitism ja rahvussotsialismi levitamine, kommunismi ideede levitamine oli keelatud juba 1924, kui Nõukogude Venemaa tegi katse Eesti hävitada. Tartu Ülikoolis avati juudi keele ja kultuuri teaduskond, kuhu saabus Saksamaalt tagakiusatud õppejõude, teaduskonda hakkas juhtima professor Lazar Gulkovitsh. Seminaril Tel-Avivis esines ka seal õppinud Lätist pärit Isidor Levin, kes pidas Eestit vähemuspoliitikas kõige eesrindlikumaks maaks. Saksa okupatsiooni ajal päästis teda holokaustist usuteadlane ja õppejõud Uku Masing koos abikaasa Ehaga. Eesti juudi muusemi kodulehelt võib leida 1936. aastal juutide rahvusvahelises ajakirjas (The Jewish Chronicles, 25/9/1936 lk 22–23) ilmunud artikli, kus nimetatakse Eestit tolerantsuse saareks, kes on hoidnud oma juudi vähemust ja kellele juudid on vastanud samaga. Eesti Vabariigi 102. aastapäeval on hea seda meenutada ja kompassina silme ees hoida.

Kõik need Eesti vähemuste esindajad rääkisid ka suurepärast eesti keelt, olen seda kuulnud, kohtudes Israelis juba enne sõda Eestist lahkunud juutidega ja Saksamaal ja USAs baltisaksa vähemusega, samuti eestiaegsete venelastega – kõik nad on jäänud Eestit südames kandma.

Seotud lood
18.02.2020 20.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto