Kommunism veetles vaid kodanlikust spliinist?

Jaan Kross, «Tiit Pagu». FOTO: Raamat

On ülimalt haruldane, kui mõne klassikustaatuses rahva- ja rahvuskirjaniku 100. sünniaastapäeva paiku ilmub mingi tema teos esimest korda. Veel haruldasem, kui tegu on teosega žanris, mida võiks nimetada suurvormiks. Ning iseäranis haruldane, kui sel teosel on lisaks ajaloolisele ja kirjandusteaduslikule väärtusele ka vaieldamatu esteetiline väärtus.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Ometi läks Eesti kirjaniku Jaan Krossiga just nii: mõni nädal enne klassiku 100. sünniaastapäeva ilmus tema värssromaan «Tiit Pagu», mille olemasolust laiem kirjandusüldsus varem midagi ei teadnud. Raamatu tagakaanelt võib lugeda, et Kross alustas selle kirjutamist 1940. aastate alguses ning jätkas 1950. aastate alguses Siberis asumisel olles ja hiljem Tallinnas elades.

Mingil hetkel – üsna mõttelise finišisirge alguses – näib ta olevat käsikirja hüljanud. Koguni sedavõrd, et unustas selle likvideerida. Ning seda ja sellega seotud pingutusi ja püüdlusi, mis näivad olevat olnud päris suured, hiljem oma mälestustes mainida.

Raamatut avades teadvustasin, et lähen oma uudishimu ja töökohustuste sunnil lugejana autori tahte vastu. Sest selle teksti senine s(t)aatus osutab, et Kross pidas seda kas aegunuks, ebakvaliteetseks ja/või oma autorikuvandiga sobimatuks. Tal oli aega «Tiit Pagu» teksti lõpuni kirjutada ja trükki pakkuda ligemale pool sajandit. Aga ta ei teinud seda.

Pelgasin, et kirjeldatud käitumise põhjused on puhtalt värsitehnilised; et tegu on õpipoisitööga, millest meister – keda Kross enesest alates 1950. aastate lõpust luuletaja ning 1970. aastate algusest prosaistina vaieldamatult kujutas – enam midagi kuulda ei tahtnud.

Tutvumine teosega kummutas need kahtlused ja kartused kiiresti. Selle värssromaani lehekülgedel astub Jaan Kross lugeja ette suhteliselt noore, varjamatult ambitsioonika, natuke edeva, üsna tulipäise ning (vähemalt värsitehnilises mõttes) täiesti küpse autorina.

Krossi värsid voolavad selle keerulise ja isikupärase riimiskeemiga teose pikkades stroofides hea hoo ja kelmika sulinaga, varaküpset meisterlikkust reedab ka püsimine ühes keele- ja stiiliregistris. Nende ridade vahelt ei õhku autori higihõngu – kangutatud riimidesse ja lõpututesse liig- ja värdsõnadesse kätketud tunnistust värsitreiali ebavõrdsest ning selgelt kaotatud võitlusest valitud vormiga.

18.02.2020 20.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto