R, 9.12.2022

Kui kirest kasvab katastroof

Karin Allik
, teatrikriitik
Kui kirest kasvab katastroof
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
«Trilleris» külalisena kaasa tegeva Mirtel Pohla võtmeroll on Taago Tubina lavastatud kireloo kroonijuveel. 
«Trilleris» külalisena kaasa tegeva Mirtel Pohla võtmeroll on Taago Tubina lavastatud kireloo kroonijuveel. Foto: Heigo Teder

Hirmukarjed, püssipaugud ja klaasiklirin ei kõla nagu valem täiuslikuks valentinipäevaks, kuid Ugala laval esietendus just 14. veebruaril Taago Tubina «Triller», mis ei näidanud publikule mitte ainult filmilikku märulit, vaid tõstis fookusesse pinevad psühholoogilised mängud armu ja võimuga. Külalisnäitleja Mirtel Pohla võtmerollist kujunes selle kirekeerise kroonijuveel.

Säiliamaks trillerlikku põnevusvõlu, mis vaatajaid kahe vaatuse vältel justkui sõrme otsas hoiab, ei saa avaldada sisu. Ent väike vihje: «Trilleri» tundekõver joonistab välja nii armukadeduse, meeleheite kui ka kahetsuse, markeerib kirge ja lõpuks lepitust. Need armulugudest tuttavad elemendid moodustavad «Trilleris» süsteemi, milles ilmneb elu teatraalsus, inimese olemuslik performatiivsus. Loo keskne sündmus on detailselt planeeritud, pidades silmas nii üllatusmomente kui ka efektsust.

Eelkõige tegeleb siin elu lavastamisega Mirtel Pohla Lola, kelle silmis on ka mõrv kunstiteos. Hoolikalt sooritatuna võib ju mõrvaski kajastuda hea maitse, tugev stiilitunnetus ja iroonilisel kombel isegi elu mõte. Ja Lola kahtlemata on hoolikas – vähe sellest, et ise keerukaid plaane punub, ei pelga ta oma «lavastust» vürtsitada kerge intertekstuaalsusega, tsiteerida klassikuid. Eeltöö on tal pikk ja põhjalik, sooritus bravuurikas ning tulemus... jäägu saladuseks.

Taago Tubina lavastuses «Triller» mängivad Mirtel Pohla ja Kadri Lepp (mõlemad fotol) ning Janek Vadi ja Tarvo Vridolin. 
Taago Tubina lavastuses «Triller» mängivad Mirtel Pohla ja Kadri Lepp (mõlemad fotol) ning Janek Vadi ja Tarvo Vridolin. Foto: Heigo Teder

Samamoodi heiastub põhjalik (eel)töö Mirtel Pohla rollis, mis mõjub Ugala laval omamoodi värskendavalt. Pohla mäng on terav ja täpne, elav ja hoogne – kõike, mida tarvis, et kompleksse krimiloo raskuspunkt enda kanda võtta. Temast saab kataklüsmiline jõud armumängude keskel, kes looduskatastroofi kombel end sugugi ette aimata ei lase. Millal, kuidas ja kelle suunas välgunooled järgmisena lennata võivad, jääb mõistatuseks lavastuse viimse hetkeni.

Pohla mäng on terav ja täpne, elav ja hoogne – kõike, mida tarvis, et kompleksse krimiloo raskuspunkt enda kanda võtta.

Joobudes tagasivõidetud võimust, võib Pohla Lola näida halastamatu ja hirmuäratav, ent raudse kesta vahelt laseb Pohla immitseda teatavat ebakindlust ja enesehaletsustki. Kiire käiguvahetusega varjab ta ometi seejärel jäljed melanhoolsest kõrvalepõikest ja jätkab, kust pooleli jäi. Oma salongikõlbmatust päritolust otsustab Lola koguda ennemini jõudu kui lasta sel end murda.

Sõbranna Elizabeth (Kadri Lepp), kelle naine oma «lavastuse» peaossa valis, siiski katsetab: ehk õnnestub torm vaigistada, kui veidi veel Lola alaväärsuskompleksi toita? Küll aga pole publikus istudes päris selge, millisest tundmusest Elizabethi püüe lähtub. Kuivõrd esmalt mängib Lepp tegelase võrdlemisi hüsteeriliseks, ja seda muide Vana-Kreeka hysteria’le omaselt tugeva naiseliku varjundiga, mõjub äkiline süüdistusvalang kaootilise paanika keskel kummastavalt.

Mässu saaks näiteks tingida teatav alistumine ehk hetk, mil tume tulevik näib paratamatu ja hirm äkitselt kaob. Samas polnud vähemasti esietendusel Elizabethi vastuhaku ajaks rolli veel nii kõrge temperatuurini viidud, et kaas pealt võiks lennata ning endine hirm ja paanika õhku haihtuda. Loomulikult võib selle käigu läte peituda mujalgi, kuid näitleja mängus see esiotsa veel ei kajastunud. Nõnda kipub kestev hüsteeria varjutama muid külgi Lepa rollis, kuni need lavastuse teises pooles siiski esile pääsevad. Seniks joonistab Elizabeth oma sõbranna vastandina välja hoopis Lola mitmeplaanilisuse.

Ühtlasi pääsevad lavastuse teises pooles püünele ka mehed. Ehkki jõujooned vahelduvad endiselt ennekõike feminiinseid teid pidi, paneb loole kindla punkti meeskarakter, Tarvo Vridolini Julius. Tema lõppsõnas on midagi piibellik-pühalikku, mis aga loomalikku toorusesse suunatuna päästab valla tõelise tiigrihüppe. Janek Vadi kehastatud Henrik tundub tema kõrval isegi poisikesena, olles oma meeleseisundid vaikivasse vehkimisse suunanud ja nii ka teosele tarbetut groteski lisanud. Hoopis tähenduslikumana näib kerge muie Vadi näol, kui mees otsekui imetlusega Lola-Elizabethi duelli eemalt jälgib.

Pelgaks pealtvaatajaks ei taha «Trilleris» aga keegi jääda, mistõttu astuvadki nad endale määratud saatusest kõrvale ja improviseerivad vastu «pealavastaja» tahtmist. Kõrgepinge all mängitud tahtejõulised tegelaskujud teenivad teosele tema pealkirja niisiis auga välja, muutuvad võimusuhted ja mitmekülgsed iseloomud lausa rikastavad selle žanri kaanonit.

ARVUSTUS

«Triller»

  • Autor Nhung Dam, Koos Terpstra
  • Lavastaja ja muusikaline kujundaja Taago Tubin
  • Tõlkija Kerti Tergem
  • Kunstnik Pille Jänes, helikujundaja Lauri Lüdimois, valguskunstnik Laura Maria Mäits, videokunstnik Kärt Petser
  • Mängivad Mirtel Pohla, Kadri Lepp, Janek Vadi ja Tarvo Vridolin
  • Esietendus 14. veebruaril Ugalas
Taago Tubina lavastuses «Triller» mängivad Mirtel Pohla, Janek Vadi (mõlemad fotol) ja Kadri Lepp ning Tarvo Vridolin. 
Taago Tubina lavastuses «Triller» mängivad Mirtel Pohla, Janek Vadi (mõlemad fotol) ja Kadri Lepp ning Tarvo Vridolin. Foto: Heigo Teder
Märksõnad
Tagasi üles