Sisukord
Arter
Postimees
22.02.2020
Eesti Linda Raunet ja Eesti Vabariik – 102 aastat ühiseid mälestusi Viljandi valmistub võõrustama presidendi pidu (7) Süda läheb soojaks ja hingele pai – pannakse tähele Mida teha vabariigi aastapäeval? (2) Majandus Põhjamaade pankade veri hakkas viimaks hüübima Välismaa «Ihne nelik» keeldus kriipsugi taandumast (34) KOHALIK VAADE ⟩ Kolmejalgsed vallandasid Leedus liiklusraevu (15) Liibüas evakueeriti sõja jalust mitu tuhat kaamelit Arvamus Juhtkiri: viinarindel muutustega (5) Evelyn Kaldoja: valgustav lobiabsurd (1) Õlitööstuse eestkõneleja (6) Sipsik elab veel! (1) Läti ema eksirännakud (2) Esitus, mis tõi pisara silma Kertu Birgit Anton: kliimapööret ei tehta meie eest ära (24) Kultuur ELBERT TUGANOV 100 ⟩ Filmiarhitekt, kes ehitas Eesti animatsioonikiriku Loosiõnn innustas rahvariideid uurima Sport Eesti mehed vollemaailma absoluutses tipus Taavi Libe: kuidas tuua inimesed video­mängude abil spordi juurde? EAL nõuab Rally Estonia korraldamise eest meeletut summat (1) Kriisk: presidendiamet oleks minu olümpia Soomlase ajastu start jahmatas isegi suuri optimiste Kliima Uus normaalsus: jäävabal talvel sööb torm Eesti randa nagu labidaga Merendus Hiina viirus muserdab maailma laevandust AK Tehnoloogiagigantide uue põlvkonna juhid Ukraina ekspert: «Ilma Venemaa otsese sekkumiseta oleks see sõda varsti läbi» (84) Hasso Krull: maa, rahvas ja riik (21) VIDEO ⟩ Kunst sinu ümber. Dokumentaalne poeet Kristina Norman ELBERT TUGANOV 100 ⟩ Filmiarhitekt, kes ehitas Eesti animatsioonikiriku Kus poliitik ees, seal bandiidid taga Nädala plaat. Nagu seest külm juustuburger Nädala plaat. Ruttab aeglaselt keset üksildasi masse Kutse presidendi vastuvõtule Juurikas. Eesti tänab (5) Kuidas sõnnikuhunnikust destilleeriti päikest Arter Depressiooni põrgust pääsenud Liis Velsker: emotsioonide kõikumine oli nii metsik, et ma enam ei jaksanud nendega tegeleda (4) Käputäis Eesti «kurjategijaid» Siberi kolkas... Viirusest ohtlikum (39) Kaitsja, kes võib mõnikord osutuda tapjaks VIDEO. Mägine Itaalia: hirmud, viirastused ja maagia Ei karjet, ei kõmakat, matkaja lihtsalt kadus teelt Ekstreem-Sipsiku seiklused Umbe hää süük!* Arter otsis võrumaist pidupäevamaitset Loosiõnn innustas rahvariideid uurima Superstaar Anne Veski: «Paabulinnuks ei pea saama!» (1) Kodune helisüsteem 10 000 euro eest. Eestis loodud Audese tippkõlarid valmivad kuulmise järgi (23) Meelelahutus Koomiks Sudoku
Postimees digipakett
Postimees digipaketiga saad piiramatu ligipääsu Postimehe ja maakonnalehtede tasulisele sisule nii veebis, mobiilis kui tahvlis.
Telli digipakett

Ei karjet, ei kõmakat, matkaja lihtsalt kadus teelt

3 min lugemist
Tõelised muinasjutumäed - muruga kaetud künkad näivad sõbralikud ja pehmed, ehkki tegelikult on päris järsud. Imelikul kombel juhtub väga ohtlikes paikades isegi vähem õnnetusi, inimesed on seal iga hetk valvsad. FOTO: Kristina Herodes

Itaalia matkarajal Alta Via 2 oleme sattunud tunnistajaks ka ühele traagilisele sündmusele. Kõik see juhtus meie silmade all, vaid umbes 20 meetrit eespool, täpselt samal rajal.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale

Seda rada hüütakse «leiva teeks» ehk Viel de Pan. Iidsetel aegadel kasutasid kitsast mäeküljel kulgevat rada viljasmugeldajad, kes tahtsid Veneetsiale maksude maksmisest kõrvale hiilida. Nähtavasti küllalt edukalt, sest tee tallati sisse pikk ja lai. Kohati lausa kaherealine! Võrreldes enamiku matkalõikudega Alta Via 2 jooksul on nii hea tee puhas luksus! Sile ja liivane, kuristiku ja sinu vahele jääb enamasti murumätas ning rada kulgeb ka samal kõrgusel suurte tõusude-laskumisteta. Avatud mäeküljel see kohati küll on, aga enamasti ootab kukkudes õitsev aas, mis mõjub ka järskude kallete puhul kuidagi pehmelt, armsalt ja sõbralikult. Vähemalt teoorias.

Vigastatu teel

Eriti vaimustavad sel teekonnal on muidugi vaated – tulles Pordoist ja suundudes Malga Ciapelasse, jäävad paremale Marmolada aasta ringi valged nõlvad. Org on aga kumerate muruseljandike labürint, tõeline muinasjutt. Loodus on siin nii ebamaistelt ilus, et paratamatult peatud, et seda põhjalikult nautida. Jooksu pealt pole ju aega kõike tähele panna.

Asusime teele küllalt vara hommikul, nii polnud matkajaid ülemäära palju, mõned niisama jalutajad lisaks. Tee oli hea, mistõttu otsustasime tempot teha. Ning kilomeetrid läksid ludinal.

Esimene üllatus, mis hasarti ja hoogu veidi maha võttis, oli kurvis istuv matkaseltskond, kõigil näod murepilves. Kuulsime, et üks meestest oli äsja jala nii pahasti välja väänanud, et käia ei saa. Mis teha, mägedes juhtub, eriti just seal, kus tee valvsust uinutavalt hea – unustad nina taeva poole, ei pane rajaviga tähele ja ongi väänatud.

Liikusime endiselt tempokalt. Mõne aja pärast oli meist eespool teel vaid üksainus matkasell – halli-punasega kostüümis, valge nokats peas, silmanähtavalt heas vormis, kulges kindlal ja kiirel sammul. Ega matk pole mingi võidujooks, igaüks sammub omas rütmis ja teisi austades. Mööda minna polnud meil plaaniski, meile seltskond sobis.

Kord nähtav, kord peidus

Rada tegi mäeküljel ühe järsu looke teise järel, nii et vahepeal nägime oma kamraadi, siis kadus ta jällegi järgmise nuki varju. Ning ühel kausikujulisel teelõigul, kus kogu rajakurv oli kui amfiteatri loož peo peal ja hästi nähtav, juhtus midagi rabavat. Läheb inimene ja järgmine hetk teda rajal pole. Ei karjet, ei kõmakat. Šokk oli meeletu! Nägin otsekui aegluubis tema kukkumist

21.02.2020 25.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto