Ei karjet, ei kõmakat, matkaja lihtsalt kadus teelt

Tõelised muinasjutumäed - muruga kaetud künkad näivad sõbralikud ja pehmed, ehkki tegelikult on päris järsud. Imelikul kombel juhtub väga ohtlikes paikades isegi vähem õnnetusi, inimesed on seal iga hetk valvsad. FOTO: Kristina Herodes

Itaalia matkarajal Alta Via 2 oleme sattunud tunnistajaks ka ühele traagilisele sündmusele. Kõik see juhtus meie silmade all, vaid umbes 20 meetrit eespool, täpselt samal rajal.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Seda rada hüütakse «leiva teeks» ehk Viel de Pan. Iidsetel aegadel kasutasid kitsast mäeküljel kulgevat rada viljasmugeldajad, kes tahtsid Veneetsiale maksude maksmisest kõrvale hiilida. Nähtavasti küllalt edukalt, sest tee tallati sisse pikk ja lai. Kohati lausa kaherealine! Võrreldes enamiku matkalõikudega Alta Via 2 jooksul on nii hea tee puhas luksus! Sile ja liivane, kuristiku ja sinu vahele jääb enamasti murumätas ning rada kulgeb ka samal kõrgusel suurte tõusude-laskumisteta. Avatud mäeküljel see kohati küll on, aga enamasti ootab kukkudes õitsev aas, mis mõjub ka järskude kallete puhul kuidagi pehmelt, armsalt ja sõbralikult. Vähemalt teoorias.

Vigastatu teel

Eriti vaimustavad sel teekonnal on muidugi vaated – tulles Pordoist ja suundudes Malga Ciapelasse, jäävad paremale Marmolada aasta ringi valged nõlvad. Org on aga kumerate muruseljandike labürint, tõeline muinasjutt. Loodus on siin nii ebamaistelt ilus, et paratamatult peatud, et seda põhjalikult nautida. Jooksu pealt pole ju aega kõike tähele panna.

Asusime teele küllalt vara hommikul, nii polnud matkajaid ülemäära palju, mõned niisama jalutajad lisaks. Tee oli hea, mistõttu otsustasime tempot teha. Ning kilomeetrid läksid ludinal.

Esimene üllatus, mis hasarti ja hoogu veidi maha võttis, oli kurvis istuv matkaseltskond, kõigil näod murepilves. Kuulsime, et üks meestest oli äsja jala nii pahasti välja väänanud, et käia ei saa. Mis teha, mägedes juhtub, eriti just seal, kus tee valvsust uinutavalt hea – unustad nina taeva poole, ei pane rajaviga tähele ja ongi väänatud.

Liikusime endiselt tempokalt. Mõne aja pärast oli meist eespool teel vaid üksainus matkasell – halli-punasega kostüümis, valge nokats peas, silmanähtavalt heas vormis, kulges kindlal ja kiirel sammul. Ega matk pole mingi võidujooks, igaüks sammub omas rütmis ja teisi austades. Mööda minna polnud meil plaaniski, meile seltskond sobis.

Kord nähtav, kord peidus

Rada tegi mäeküljel ühe järsu looke teise järel, nii et vahepeal nägime oma kamraadi, siis kadus ta jällegi järgmise nuki varju. Ning ühel kausikujulisel teelõigul, kus kogu rajakurv oli kui amfiteatri loož peo peal ja hästi nähtav, juhtus midagi rabavat. Läheb inimene ja järgmine hetk teda rajal pole. Ei karjet, ei kõmakat. Šokk oli meeletu! Nägin otsekui aegluubis tema kukkumist

21.02.2020 25.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto