Sisukord
AK
Postimees
22.02.2020
Eesti Linda Raunet ja Eesti Vabariik – 102 aastat ühiseid mälestusi Viljandi valmistub võõrustama presidendi pidu (7) Süda läheb soojaks ja hingele pai – pannakse tähele Mida teha vabariigi aastapäeval? (2) Majandus Põhjamaade pankade veri hakkas viimaks hüübima Välismaa «Ihne nelik» keeldus kriipsugi taandumast (34) KOHALIK VAADE ⟩ Kolmejalgsed vallandasid Leedus liiklusraevu (15) Liibüas evakueeriti sõja jalust mitu tuhat kaamelit Arvamus Juhtkiri: viinarindel muutustega (5) Evelyn Kaldoja: valgustav lobiabsurd (1) Õlitööstuse eestkõneleja (6) Sipsik elab veel! (1) Läti ema eksirännakud (2) Esitus, mis tõi pisara silma Kertu Birgit Anton: kliimapööret ei tehta meie eest ära (24) Kultuur ELBERT TUGANOV 100 ⟩ Filmiarhitekt, kes ehitas Eesti animatsioonikiriku Loosiõnn innustas rahvariideid uurima Sport Eesti mehed vollemaailma absoluutses tipus Taavi Libe: kuidas tuua inimesed video­mängude abil spordi juurde? EAL nõuab Rally Estonia korraldamise eest meeletut summat (1) Kriisk: presidendiamet oleks minu olümpia Soomlase ajastu start jahmatas isegi suuri optimiste Kliima Uus normaalsus: jäävabal talvel sööb torm Eesti randa nagu labidaga (1) Merendus Hiina viirus muserdab maailma laevandust AK Tehnoloogiagigantide uue põlvkonna juhid Liiga hilja ja poolikult tehtud otsus Ukraina ekspert: «Ilma Venemaa otsese sekkumiseta oleks see sõda varsti läbi» (84) Hasso Krull: maa, rahvas ja riik (21) VIDEO ⟩ Kunst sinu ümber. Dokumentaalne poeet Kristina Norman ELBERT TUGANOV 100 ⟩ Filmiarhitekt, kes ehitas Eesti animatsioonikiriku Kus poliitik ees, seal bandiidid taga Nädala plaat. Nagu seest külm juustuburger Nädala plaat. Ruttab aeglaselt keset üksildasi masse Kutse presidendi vastuvõtule Juurikas. Eesti tänab (5) Kuidas sõnnikuhunnikust destilleeriti päikest Arter Depressiooni põrgust pääsenud Liis Velsker: emotsioonide kõikumine oli nii metsik, et ma enam ei jaksanud nendega tegeleda (4) Käputäis Eesti «kurjategijaid» Siberi kolkas... Viirusest ohtlikum (39) Kaitsja, kes võib mõnikord osutuda tapjaks VIDEO. Mägine Itaalia: hirmud, viirastused ja maagia Ei karjet, ei kõmakat, matkaja lihtsalt kadus teelt Ekstreem-Sipsiku seiklused Umbe hää süük!* Arter otsis võrumaist pidupäevamaitset Loosiõnn innustas rahvariideid uurima Superstaar Anne Veski: «Paabulinnuks ei pea saama!» (1) Kodune helisüsteem 10 000 euro eest. Eestis loodud Audese tippkõlarid valmivad kuulmise järgi (23) Meelelahutus Koomiks Sudoku

ELBERT TUGANOV 100 ⟩ Filmiarhitekt, kes ehitas Eesti animatsioonikiriku

9 min lugemist
  • Hitleri Saksamaalt Stalini Nõukogude Liitu
  • Vaimuprints
  • Vormi poeetikast
  • KGB paine
Elbert Tuganov nukufilmi „Põhjakonn“ (1959) võtetel koos tütre Kat­riniga animeerimas. FOTO: Mait Laasi arhiiv

Eesti animatsioonikultuuri alusepanija jaoks oli põhiküsimus inimese ja ühiskonna suhe.

Kui Eesti animatsioonikoolkond on tänapäeval nähtav üle kogu maailma, siis võib-olla selle pärast, et see seisab hiiglase õlgadel. Täna on selle hiiglase, Elbert Tuganovi 100. sünniaastapäev. Teda meenutas Tuganovi loomingu uurija, Tuganovist ja Heino Parsist rääkiva dokumentaalfilmi «Aja meistrid» režissöör Mait Laas. Laasi mõtted pani kirja Hendrik Alla.

Animatsiooni alusepanija

Elbert Tuganov oli esimene inimene, kes võttis Eestis kasutusele sõna «animatsioon». Ta ütles, et me ei tee mitte multiplikatsiooni [multus ladina k palju, mitu], vaid animatsiooni [anima ladina k hing]. Seal ajal, 1980ndatel, oli ta juba animatsioonist lahkumas, olid tulnud uued põlvkonnad: Rein Raamat, Priit Pärn oma maailmapildiga, ja teised. Ta ei olnud usklik, kuid tema jaoks oli oluline, et filmid ei oleks multiplikatsioon, paljas paljundamine, vaid me suhtuksime sellesse kui hingestamise kunsti.

Oma hingelt oli ta kuni lõpuni visionäär. Peale Eesti aitas ta uusi stuudioid püsti panna kogu Nõukogude Liidus, korraldas lastele töötubasid ja andis välja raamatuid sellest, mida tähendab ühe nuku elustamine või pildi liikuma panemine. Tuganov polnud lihtsalt filmitegija, kes sellega elatist teenib, vaid üritas hoida lõpuni au sees oma töö vaimset poolt. Animatsioonis täitis anima tema jaoks Jumala koha. Nukufilmi Tammneeme stuudios oli isegi jumala-puuslik Animus [jumal-puusliku nimi oli tegelikult ikka Multipus, täpsustas filmiajakirjanik Jaak Lõhmus - täiendus 3. märts 2020].

Elbert Tuganov nukufilmi „Park“ (1966) võtetel poseerimas. FOTO: Rahvusarhiiv

Tuganovist rääkides ei saa üle ega ümber uue vaimu väljendusvormi, animatsiooni maaletoojast. Sellisel kujul Eestis seda varem ei viljeletud. Tõsi, 1930ndatel oli «Kutsu Juku seiklusi» ning olid ka plaanid teha Kaval-Antsu ja Vanapagana nukufilm, kuid neid võib pidada amatöörkatsetusteks. Aga siis on aeg küps ja parnassile astub Tuganov.

1946. aastal pärast demobiliseerimist Eesti laskurkorpusest Kinokroonika Tallinna Stuudiosse (hilisem Tallinnfilm) tulles hakkas Tuganov tegema tiitreid. Tema töö kulges Leningradi visuaalse kultuuri mõjuväljas. Kümme aastat, mil ta töötas filmidele alguse- ja lõputiitrite ja eriefektide tegijana, aitas tal mõista, mida tähendab üldse filmide loomine.

Ta ilmub filmimaastikule, kus on juba olemas teatud professionaalne taust, st filmistuudio. Eesti animatsiooni puhul – ja see on maailmas väga haruldane – jäetakse vahele üksiküritajate etapp, kes ise oma vannitoas midagi nokitsesid ja tulemust oma sõpradele näitasid. Tuganov paneb filmipoeesia püsti keset kõrgkultuuri paradiisi, kui nii võib tollase Nõukogude Liidu kohta öelda. Teda ümbritsesid filmimaastikul Herbert Rappaporti klassi filmitegijad, Leningradi filmistuudio baasil oli olemas professionaalne ülesvõttetehnika.

 

Elbert Tuganov

(22. veebruar 1920 Bakuu – 22. märts 2007 Tallinn)

Eesti animaator, filmilavastaja ja stsenarist

Aastatel 1927–1939 elas ja õppis Berliinis, töötas seal kolmes kohalikus joonisfilmistuudios. 1939. aastal pöördus tagasi Eestisse, et läbida kohustuslik kaitseväeteenistus. II maailmasõja keerises sattus Eesti laskurkorpuse tagavarapolgu koosseisu.

Pärast demobiliseerimist 1946. aastal asus tööle stuudios Tallinnfilm, kus lõi filmidele alguse- ja lõputiitreid ning eriefekte. 1958. aastal valmis tema esimene nukufilm «Peetrikese unenägu», 1960ndate alguses tulid filmide «Metsamuinasjutt» (1960) ja «Ott kosmoses» (1961) esimesed rahvusvaheliste filmifestivalide auhinnad. Paralleelselt lastefilmidega lavastas täiskasvanutele mõeldud animafilme, näiteks tähelepanuväärsed «Just nii» (1963), «Park» (1966), «Jonn» (1966), «Hammasratas» (1968) ja «Jalakäijad» (1971).

1982. aastal palus Hispaanias turismireisil viibides poliitilist varjupaika, kuid pöördus paari kuu pärast NSV Liidu Madridi saatkonna kaudu Eestisse tagasi. Pikemalt kirjutab ta sellest episoodist ja ka koostööst KGBga oma memuaariraamatus «Jalutuskäik läbi sajandi» (1998). Tema sulest on veel ilmunud ülevaade animafilmi ajaloost «Liikuvad pildid» (1979) ja osseedi rahvuseepose «Nardid» tõlge eesti keelde (2005).

Tunnustused

1975 Eesti NSV riiklik preemia

1977 Eesti NSV rahvakunstnik

1995 Eesti Kultuurkapitali elutööpreemia

2005 Tallinna Pimedate Ööde filmifestivali elutööpreemia

2006 Valgetähe IV klassi teenetemärk

Hitleri Saksamaalt Stalini Nõukogude Liitu

Saksa periood on nii Tuganovi isiksuse kui oskuste mõttes täiesti eraldi periood. Ta kasvas üles Berliinis; tema tädi Lydia oli tolleaegses UFA stuudios tummfilminäitleja ja kehadublant, muuhulgas ka Marlene Dietrichile. Klassijuhataja avastas Elberti kunstiande ning äratas huvi filmi vastu. Nii töötas ta värvijana erinevates stuudiotes, mis tegid nii nuku- kui joonisfilmitehnikas reklaamfilme. Seal sai ta kätte Saksa Ordnung’i-tunnetuse, mida animatsioon nõuabki. Kannatlikkus ja põhimõttekindlus, et alustatuga lõpuni minna.

Läbi terve elu on saksa kultuur teda üsna tugevalt mõjutanud. Mõtleme ajastule: ta oli Berliinis ju 1930ndatel. Tahte triumf, nii suure kui väikese tähega: keha kultus, maailma vormimine läbi tahte. Tuganovi jaoks oleks selle jõu ja intellekti manifestatsioon võinud suunduda arhitektuuri, nooruses tahtiski ta arhitektiks saada. Ta oli ratsionalist, Saksa traditsiooni peaga mõtlev loojatüüp, nägi ruumis objekte, mida saab tahte alusel liikuma panna.

Kaader nukufilmist „Suveniir“ (1977). FOTO: Rahvusarhiiv

Venemaal hinnati filmikunsti juba revolutsiooniajast, kuna selles nähti tööriista rahva suunamiseks, tuletame meelde näiteks Eisensteini või Rappaporti. Tolleaegne juhtiv intelligents ei olnud rumal, nad püüdsid välja töötada teatud instrumente, mis aitaksid neil võimul püsida ja maailmarevolutsiooni religiooni levitada. Tuganovi ala, animatsioon, oli selles süsteemis omamoodi loominguline oaas, isegi paradiis. Vene animatsiooni suurkuju, Sojuzmultfilmi režissöör Fjodor Hitruk oli samuti Saksmaal üles kasvanud. Tema lugu on võrreldav Tuganovi omaga: Hitruk arendas animatsiooni 1950–1960. aastatel Venemaal, Tuganov Eestis.

Vaimuprints

Tuganov oli (vaimu)aristokraat, muide, ka sünnipära poolest – ta isa oli osseedi vürst. Aristokraat, kes on jumala tahtest «äravalitud», millega kaasnevad seisuslikud privileegid ja kohustused. Vajalikud tööriistad inimsust tõstvate üllaste aadete teostamiseks ja elluviimiseks. See määras mõtteviisi. Saksamaal viibides käis ta koos vene aristokraatlike emigrantide lastega skaudilaagrites, mille paleus oli valgustatud monarhia.

Siin on paradoks: ehkki filmikunst on loomult kollektiivne, ei saa kõrgkultuuri, mille poole Tuganov oma loomingus püüdles, teha kollektiivselt. Teda nimetati selle pärast isegi diktaatoriks. Pehmemalt: inimene, kellel on nägemus ja soov see ellu viia. Laiemas mõttes on kogu kultuur diktaatorlik või aristokraatlik, mõelgem näiteks kirjaniku, teatrilavastaja või dirigendi peale. Lõppkokkuvõttes on üks inimene, kelle nägemuse järgi korrastatakse detailid ühtseks tervikuks ja kes selle eest vastutab.

Tuganov ei olnud usklik, kuid tema jaoks oli oluline, et filmid ei oleks multiplikatsioon, paljas paljundamine, vaid me suhtuksime sellesse kui hingestamise kunsti.

Selles valguses on tänapäeva kultuuriministeerium pigem inimese ülendamise ehk aristokraatia ministeerium. Samas situatsioonis nagu vanasti inimväärikust hindavad metseenid, kes toetasid kunsti, nii on tänapäeval selle rolli endale võtnud riik. Ja kultuuriminister peaks oma olemuselt olema justkui valgustunud aristokraat, kes jälgib, et demokraatia seisaks selle eest, et kultuur oleks mitmekesine. Tuganovi jaoks oli aristokraadi, vaimuprintsi roll loomuomane: sellest ei pea rääkima, vaid see avaldub tegudena. Ka lihtsas argipäevas ja olme tasandil. Ta näiteks ei soovinud, et tema abikaasa käiks tööl. Ta ei rääkinud inimestest iialgi halvasti. Üritas mitte laskuda madalusse, tal oli justkui sisemine eetikajoonlaud, millega ta hetki ja inimesi hindas.

Filmiarhitekt

Eesti filmikunstis ongi Tuganov nagu kirikuehitaja ja Heino Pars tuli hiljem sinna nukufilmikirikusse preestriks. See, kuidas ta stuudios filmi struktuuri lõi ja loo jutustamist üles ehitas, oli arhitekti nägemus. Pars tekitas situatsiooni, üritas Panso või Stanislavski moodi draama kaudu läheneda – tema filmid on puhas loodusmüstika. Aga Tuganov tõi nagu arhitekt ratsionaalselt läbi mõeldud joonised laua peale ja ütles: nii me teeme. Tuganovi kaasaegsete jutust olen aru saanud, et ta suhtus sinusse kui ehitajasse. Siis enam loomingulist protsessi, spontaansust või inspiratsioonivälgatusi ei toimunud, nii nagu on kirjas, nii ka juhtub.

Kaader Mait Laasi nukufilmist „Aja meistrid“. Elbert Tuganov ja Heino Pars. FOTO: Rahvusarhiiv

Kuigi ta on arhitekt, mitte poeet. Tema filmid ei anna seda, mida eeldame või ootame poeesialt. Ja kui Tuganov lõi poeesiat, siis oli see arhitektuurne: mõõdetud, konstrueeritud, kõik õigetes proportsioonides. See töötab, pakub sulle vihma eest varju, aga see uks, mille sa sellesse majja minekuks avada tahad, jääbki vahel suletuks.

Visionääri kreedo

Oma hingelt oli ta visionäär kuni lõpuni. Tema jaoks tundub olevat põhiküsimus inimene ja ühiskond, võib-olla ka inimene ja masin. Kohati on ta moraliseeriv. Tuganovi filmidest paistab kompromissitus, need on tööriistaks, mille abil saab rääkida, nagu valgustunu kõneleb pimedatele. Tuganovit võib omas ajas ka teemade valiku poolest novaatoriks pidada, ta saab rääkida ka asjadest, mis kriibivad. Ta oli väga isepäine, järjekindel ja isegi jonnakas. Kui nägi midagi, mis on valesti või sobimatu, ei hoidnud ta end sugugi tagasi, vaid sekkus kohe. Samal ajal ei olnud ta loominguline egoist, kes üksnes enda peale mõtles, vaid empaatiavõimeline looja. Seda oli näha siis, kui areenile tuli Pars, põhimõtteliselt oleks Tuganov võinud ka 30 aastat üksi filme teha.

Elbert Tuganov nukufilmi „Ott kosmoses“ (1961) võtetel animeerimas. FOTO: Rahvusarhiiv

Oleme ausad, osa tema töid on tehtud lihtsalt töö tegemise pärast. Ligi 30 aastat ei saa pidevalt Pegasuse seljas ratsutada, on päevi, kui oled loominguliselt täiesti kinni. Aga ka neis filmides, mis on tehtud rutiin pärast, on näha kõrge professionaalne tase. Loomulikult on tema filmid ajastu märgid. Võtame näiteks «Ott kosmoses», «Park» või «Autosõitjad» – ilmselgelt mõtles ta kunstniku rolli peale ühiskonnas. Kunstnik ei kaeva ainult inimolemuse süvakihtides, vaid on ka ühiskonna südametunnistus. Ta asus aktiivse ühiskonnategelase positsioonile.

Tuganovi looming tänapäeval

Tänapäeva vaataja jaoks on nende vaatamine ka üleskutse sisseharjunud hoiakute muutmiseks. Tema 38 filmi hulgas on filme, mis jäidki omal ajal riiulile nende sisemise olemuse tõttu, näiteks «Peaaegu uskumatu lugu» (1962) ja «Just nii!» (1963). Kuigi Tuganov justkui pealtnäha kritiseeris kapitalismi, mõjus see siiski eelkõige siinse sotsialismisüsteemi ehitajate südametunnistusele. Üldinimlikud väärtushinnangud lihtsalt ei talu rumalust, sõltumata ühiskondlikust korrast ja ideoloogiatest. Või «Aatomik» ja «Aatomik ja jõmmid» (mõlemad 1970), mille Pärdi kirjutatud muusikat laulis eelmisel suvel laulukaare all mitmekümnepealine ühendkoor. Need tasuks üle vaadata selles mõttes, et sealt võib saada impulsse meie tänapäeva maailma mõtestamiseks.

Kust tuleb meie [filmikultuuri] geneetiline kood? Tuganov kannab edasi saksa kultuuriklassikat. Koos Jüri Müüriga tegi ta 1975. aastal piksillatsioonitehnikas reportaažfilmi laulupeost «Inspiratsioon». Tema filmide novaatorlikkus ja eksperimenteerimisjulgus on märksõnad, mis tänapäeval üles korjata. Tänapäeva loojat võiks puudutada eelkõige tema filmi ekraani taga peegelduv inimene. Tolleaegses animafilmis töötasid ju parimad stsenaristid, kunstnikud ja heliloojad.

Elbert Tuganov Tallinna Kinostuudio nukufilmi „Peetrikese unenägu“ filmimisel. Tallinn 1958. FOTO: Rahvusarhiiv

Küsimus, kuidas Tuganovi filmid on ajaproovile vastu pidanud, tuleks suunata järgmisele põlvkonnale. Tema loodud žanr on kõrgkultuuri tunnus ning eestlastena on meil seda väga vaja. See annab meile tunde, et oleme osa millestki suuremast. Tema tõi rahvusvahelise tähelepanu eesti kultuurile. Tuganov hoiab üleval meie eneseteadvust: me ei ole vaid allhanke­teenuse tegijad, kes teevad seda, mida teised on välja mõelnud. Meie roll on panustada millessegi suurde, oleme ise võimelised looma filme, mis kõnetavad maailma.

Vormi poeetikast

Animatsioon on sümbolite keel, nagu luuletus. Ja minu küsimus Tuganovi loomingu püsivusest on suunatud nooremale põlvkonnale. Nemad juba loevad ka Jüri Üdi, Hando Runnelit… Ma näen lootusekiirt paistmas, et lühivormid – novell, luuletus, animafilm – ei pea punnitama, et olla täispikad. Nad saavad jääda iseendaks. On ülimalt ratsionalistlikult tuimasid aegu, kui ühiskond neid justkui ei vaja, ja ega olegi vaja eeldada, et seda ühiskonnal laiemalt vaja oleks. Aga me peame elus hoidma teadmist, lühivormitunnetust, et see oskus, see poeesia on meile hinges olemiseks vajalik. Me ei tea, millal meil seda uuesti vaja läheb.

Tema filmidest paistab kompromissitus, need on tööriistaks, mille abil saab rääkida, nagu valgustunu kõneleb pimedatele.

Loodan, et on veel inimesi, kes oskavad poeesiat lugeda, see on väga oluline. Nõukogude ajal arendati välja täiesti uus keel, mis võimaldas edasi anda ja mõista sümboleid. Lugeda ridade vahelt. Mõista seda, mis on silmale nähtamatu, aga see oskus on hakanud ära kaduma. Tuganov, Pars, Raamat ja Pärn on selle keele ülevahoidjad. Selle keele kursusi tuleks teha, sest meistrid hakkavad kaduma. Ongi juba kadunud. Kui sa oled harjunud sellega, et kõik öeldakse otse, ja lähed selle teadmisega lugema näiteks 19. sajandi luuletajaid, siis jääb pool saamata. Maailm muutub kitsaks.

KGB paine

Oma memuaarides («Jalutuskäik läbi sajandi», 1998) tunnistab Tuganov, et oli KGB kaastöötaja. Seda tuleb vaadata oma aja kontekstis, nagu Georg Otsa puhul. Laiem diapasoon, minus on kahetised tunded. Millised on need ajendid ja motiivid, miks inimene läheb kompromissile? Ma olen tema säilinud KGB pabereid lugenud, seal tembeldati ta agendina täiesti mõttetuks. Ma ei tea, kui palju keegi selle alla kannatas ja kui palju elujõudu Tuganov ise sellele organisatsioonile kaotas. Kas meil on võimalik tänapäeval leida analoogi niisugusele situatsioonile, kus inimesena pean oma südametunnistusega kaupa tegema?

Kaader Elbert Tuganovi filmist „Eesel, heeringas ja nõialuud“ (1969). FOTO: Mait Laasi arhiiv

Kas me kuulame teise kõrvaga nüüd Otsa ja vaatame teise silmaga Tuganovi filme, kui me selliseid asju teame? See oleks paranoiline. Tema enda jaoks oli see valus teema. Pitser, mille eest ta kunagi põgeneda ei saanud. Meie istume praegu kohvikus, meil on soe, pehme tagumikualune, mahe muusika mängib. Ma arvan, et sellise küsimuse võib esitada siis, kui oleksime sõjaaja surmaängist kootud vaibaga kabinetis, samasuguses keskkonnas, kus tehti Tuganovile ettepanek «valgele paberilehele» alla kirjutada. Kui me suudame ennast sinna asetada ja teame ning oleme kindlad, kuidas meie käituksime, siis võime sellest ka rääkida. Ja anda hinnanguid. Siin teetassi taga meil seda õigust ei ole.

Kui president Arnold Rüütel 2006. aastal Tuganovile Valgetähe IV teenetemärgi andis, kahtles ta, kas saab võtta auraha vastu inimeselt, kes omal ajal ülemnõukogu presiidiumi esimehena kuulutas ta​ persona non grata’ks [pärast seda, kui Tuganov 1982. aastal Hispaanias poliitilist varjupaika palus]. See situatsioon jäi Tuganovit elu lõpuni painama. Aga ta leidis endas selguse ja leppimise, läks Kadrioru lossi ning sai medali rinda.

Küsimata küsimus

Mida küsiksin Tuganovilt nüüd, 13 aastat pärast tema surma? Ma ise olen ka üle kümne aasta küpsenud. Tuganov hakkas filme tegema 37-aastaselt, ta oli küps inimene. Tean tunnetuslikult, millises suunas liikuda, aga pole seda enda jaoks verbaalselt sõnastanud. Pigem puudutaks see tema kunstniku­kreedot. Selle kallal tuleks pikemalt pusida kui toona. Selle eest ta põikles, ei andnud vastust. Ma üritasin igal kohtumisel sellel teemale läheneda, aga ei olnud ma ise küps. Selleks, et nii küsida, pead ise olema valmis. See on küsimus, mida ei saa esitada küsimusena. See teema peab välja kasvama õigest hetkest.

Kaader Elbert Tuganovi filmist „Verine John“ (1974). FOTO: Mait Laasi arhiiv

Nüüd jääbki see küsimus sõnastamata. Võibolla polekski see abiks tema mõistmisel, vaid mul iseenda mõistmisel. Ta on kogenud midagi sellist, mis ma loodan, et mul on veel ees. Mäletan tema pilku, kui me viimast korda kohtusime ta Lasnamäe kodus. Tal oli härrasmehe kombel seljas ülikond, kaelas siidisall ja juuksed nagu tuules – üle pea kammitud, ta oli küll siis juba üsna nõrk. Tuganov seisis äraminekul sirge seljaga paneelmaja teise korruse aknal, vaatas tänavale ülevalt alla läbi klaasi mulle silma ja lehvitas. See on mul praeguseni silmade ees. Seal oli küsimus ja seal oli ka vastus, mida ei saa sõnadesse vormida, taas konstrueerida ei saa. See oli sügis.

Ta ei rääkinud kunagi oma tervisest, mitte kunagi. Nagu füüsilist maailma tema jaoks ei eksisteeriks. Lugege seda, mida te ei näe. Inimeste jaoks, ma arvan, et ka oma pereliikmete jaoks, jäi ta mõistatuseks. See ongi ehk looja tunnus.

 

Mait Laasi filmisoovitus

See on üks võimalik filmiprogramm Tuganovi 38 filmi hulgast, millele täiskasvanu võiks oma elust anda ühe tunni ja saada võimalikke impulsse pikemaks ajaks:

«Põhjakonn» (1959)

«Peaaegu uskumatu lugu» (1962)

«Park» (1966)

«Verine John» (1974)

«Inspiratsioon» (1975)

«Suveniir» (1977)

Seotud lood
21.02.2020 25.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto