Kuigi Eesti on väike, on meie süsinikujalajälg elaniku kohta suurem kui isegi Hiinal või Indial, mistõttu on ka meil kohustus kliimasoojenemise kahjusid ära hoida, kirjutab Tallinna reaalkooli õpilane, presidendi kõnevõistluse «Kirjuta Eestile» võitja Kertu Birgit Anton.
Kallis Eesti!
Kliimasoojenemise tagajärjed teevad mind väga murelikuks. Ma tunnen muret inimeste pärast, kes peavad jätma maha oma kodukandi, sest seal pole kliimamuutuste tõttu enam võimalik elada. Ma tunnen muret looma-, taime- ja seeneliikide pärast, kes ei suuda muutuva elukeskkonnaga kohaneda ning surevad välja, samuti haigusetekitajate pärast, kes saavad uues keskkonnas varasemast palju edukamalt hakkama. Ma tunnen muret, kuidas toita muutuvates oludes ära terve inimkond ning kust leida kõigile joogivett.
Aga kõige murelikumaks teeb mind tundmus, et enamik inimesi Eestis, kes tunnistavad kliimamuutuseid probleemina, usuvad endiselt, et keegi teine päästab olukorra ära. Nad usuvad, et keegi teine on süüdi rohkem kui meie ja seega peab keegi teine enne oma osa täielikult ära tegema, kui meil on üldse mõtet sekkuda. Polaarmatkaja ja Antarktika heaolu eest võitleja Robert Swan on öelnud, et just see usk on suurim oht meie planeedile, ja ma nõustun.
Eesti on küll väike, aga me oleme näidanud, et suudame muuta maailma. Digiriiki luues me ei vaadanud hirmunud pilguga ringi, et ega me ometi kellestki etemaks ei saa. Me lõime uue ühiskonnakorralduse, sest nägime, et see toob meile pikas perspektiivis kasu. Keegi ei käskinud meil nii tegutseda. Nüüd on meil väärtuslikke teadmisi ja kogemusi, mida jagada teiste riikidega, et ka nemad saaksid areneda kiiremini toimivateks ühiskondadeks. Aga teadmistest tähtsam võib isegi olla meie eeskuju: me tõesti tegime digipöörde ära, igaüks saab seda oma silmaga vaadata.
Sarnase mõtteviisiga tuleks läheneda ka kliimapöördele ehk suurele möödapääsmatule tervet ühiskonda hõlmavate muutuste plokile. Lugematud teaduslikud uuringud on tõestanud, et fossiilsete kütuste põletamine on praegu toimuvate kiirete kliimamuutuste põhjustajaks. Samuti paistab parima saadaoleva teadmise põhjal, et sellises suunas areng võib saada inimtsivilisatsiooni stabiilsusele ohtlikuks juba 2050. aasta kandis. Kursi muutmine praegusest turvalisemale, vähem kahju tõotavale suunale on hädatarvilik. Ma tõesti soovin ka viiekümneaastaselt elada maailmas, mida ei laasta enneolematud maastikupõlengud, üleujutused, põuad, sõjad joogivee pärast.
Ma tõesti soovin ka viiekümneaastaselt elada maailmas, mida ei laasta enneolematud maastikupõlengud, üleujutused, põuad, sõjad joogivee pärast.
Kliimapööre ei ole lihtne, aga digipööre polnud seda ka. Küll aga toob kliimaneutraalseks saamine meile pikaajalist rahalist kasu, nagu selgus ka valitsuse tellitud Stockholmi Keskkonnainstituudi koostatud analüüsist. Kusjuures, mida varem me üleminekuga alustame, seda odavam see kokkuvõttes tuleb. Lisaks rahalisele kasule jääb tegemata suur kahju looduskeskkonnale ning sellest tulenevalt ka inimestele. Kuigi need inimesed, kes tunnetavad kliimamuutuste tagajärgi kõige teravamalt, ei pruugi olla meie riigi kodanikud, on nad siiski meie planeedikaaslased ja väärivad turvalist elukeskkonda niisama palju kui meie. Meil pole õigust põhjustada oma tegevusega näiteks merevee taseme tõusu või kõrbete laienemist, mis kedagi kodust põgenema sunnib.
Alailma kuulen ma väidet: «Eesti on nii väike, me ei muuda midagi, vaata Hiinat või Indiat.» Tõesti, Eesti riigi kasvuhoonegaaside osakaal terve maailma hulgas on tilluke. Kui aga vaadata ühe Eesti elaniku tekitatud kasvuhoonegaaside hulka, siis selle näitaja järgi oleme maailma 17. suurim kliimasoojendaja. Näiteks Hiina paiskab atmosfääri ühe inimese kohta kaks korda vähem ja India üle kaheksa korra vähem kasvuhoonegaase kui meie. Meil ei ole mingit õigust elada võlgu teiste inimeste, järeltulevate põlvede ja looduskeskkonna arvelt.
Me peame teadvustama, et kliimamuutuste poolest elame me peaaegu paradiisis. Lähitulevikus ei ennustata Eestisse nii kõrgeid temperatuure, mis sunnivad inimesi Vahemere äärest suveks põhja poole kolima ja meie mageveevarud pole veel otsa lõppemas. Kuid kliimamuutustega tegelemiseks on liiga hilja, kui nende hullemad tagajärjed on tuntavad meie tagaaias. Mõned mõjud on juba praegu tuntavad: näiteks on Eesti kaotanud viimase 70 aastaga ligi kuu aega lumikattega päevi. Ennetustöö on mõõtmatult palju lihtsam kui tagajärgedega hakkama saamine. Seetõttu peab iga inimene, ka iga Eestis elav inimene, mõtlema hoolega järele, mida saab tema teha, et vähendada oma mõju kliimamuutustele. Vahetada auto ühistranspordi vastu? Süüa poole lihakoguse asemel kodumaised juurvilju? Lubada enda maakonda paigaldada tuulegeneraatoreid? Mitte investeerida uude põlevkiviõli tehasesse, vaid luua nutikad väikese süsinikujalajäljega töökohti? Jätta ära üks lennureis? Kui me pole nõus end parandama, siis kas me oleme nõus vaatama Austraalia maastikupõlengus kogu oma maise vara kaotanule silma sisse ja ütlema, et meie oma ülbuses ja mugavuses ei viitsi oma eluviisi muuta, vaid võimendame kliimamuutuseid?
Kallis Eesti!
Mitte keegi teine ei päästa planeeti meie eest ega kindlusta meile turvalist tulevikku. Me peame ise hakkama kangelasteks ning päästma, mida päästa annab. See on raske, aga meie kui väike ja innovatiivne riik saame anda oma väärtusliku panuse tegutsedes ning teistele eeskujuks olles. Kaalul on terve planeedi elamiskõlbulikkus ning inimkonna heaolu, meie oma sealhulgas.
Aitäh.