Hasso Krull: maa, rahvas ja riik

Filosoof, tõlkija ja luuletaja Hasso Krull FOTO: Mihkel Maripuu

Rahvusriik on ajalooliselt noor. Euroopas algas rahvusriikide tõus pärast 1848. aastat, mil üle terve kontinendi lehvisid trikoloorid. Täielikku revolutsiooni küll ei toimunud, ent vähehaaval kogusid rahvused jõudu ja sajandivahetuseks oli asi niikaugel, et Euroopas sai puhkeda rahvusriikidevaheline sõda. Tagajärjeks oli kakskümmend miljonit hukkunut, kuid ühtlasi rida uusi rahvusriike – nende hulgas ka Eesti Vabariik.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Esimene maailmasõda sünnitas ka arusaama, et edaspidi tuleks rahvustevahelisi purustavaid sõdu vältida. Euroopas tuleks luua riikide liit, mis arendaks koostööd ega laseks ühel tugevamal rahvusriigil alustada vallutussõda. Eestis oli sellise vaate eelkäijaks Gustav Suits, kes käis esimesena välja ka Eesti riikliku iseseisvuse idee. Suits soovitas luua Soome-Eesti uniooni, mis võiks suurriikidevahelisi suhteid diplomaatiliselt vahendada. Sellist uniooni tollal ei sündinud, ning ka Euroopa Liit sai reaalselt teoks alles 1993. aastal jõustunud Maastrichti lepinguga. Siis oli ammu seljataga juba teinegi suur sõda, kus hukkunuid oli kolm korda rohkem.

Rahvusriigi idee on tänapäeva demokraatliku riigi tuum. Pooleteise sajandi jooksul on selle head ja halvad küljed päris hästi selgeks saanud. Rahvusriik suudab tõepoolest luua tugeva demokraatia, kuid võib aluse panna ka diktatuurile. Rahvusriik võib pakkuda võrdseid võimalusi, haridust ja majanduslikku heaolu, kuid ta võib ka maha suruda vabastusliikumisi, soosida püsivat vaesust ja ühiskonnagruppidevahelist vaenu. Rahvusriik võib arendada rahvusvahelisi suhteid, mis rahvustevahelist võistlust diplomaatiliselt reguleerivad, kuid ta võib ka viia majandusblokaadi, relvastatud konflikti või etnilise puhastuseni.

Seetõttu on pärast Teist maailmasõda suhtutud rahvusriiki vastandlikult. Poliitiliselt võib iga rahvusriik muutuda teistele ohtlikuks, majanduslikult aga võib ta taotleda teatavat rahvuslikku miinimumi, kehtestades riiklikud toetused, töötuskindlustuse ja pensioni, üldise hariduse ja arstiabi. Tänu sellisele miinimumile hakkasid rahvusriigid Euroopas kehastama rahvuslikku heaolu, mis õitses kaheksakümnendate aastateni.

21.02.2020 25.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto