N, 2.02.2023

Parmoja pensionärid – priitahtlikud tapjakütid

Helen Pärk
, kriitik
Parmoja pensionärid – priitahtlikud tapjakütid
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Krimikirjanik Eha Veem mullu augustis Võsul.
Krimikirjanik Eha Veem mullu augustis Võsul. Foto: Ain Liiva / Virumaa Teataja

%Eesti naiskrimikirjaniku Eha Veemi „Leskede klubi“ krimisarja on lugejad hakanud hellitavalt kutsuma „meie oma Midsomer“, mida võiks pärast neljanda osa „Kadunud asitõend“ ilmumist juba kutsuda „meie oma Parmoja“.

Nii nagu Veemi kolmes esimeses romaanis, tegutsevad ka neljandas raamatus uudishimulikud lesepõlve pidavad bridžisõpradest pensionärid: endine matemaatikaõpetaja Emma, kelle juuresolekul isegi kohalik konstaabel selja sirgu tõmbab; suure tutvuskonnaga, varem psühhiaatrina töötanud Rolf, kelle uurijast poeg Veiko peab isehakanud detektiive ohjeldama; kunagine apteeker Saima, keda autor kirjeldab kui püknilise kehaehitusega energilist naist; loodusesõbrad ja kaunite kunstide austajad Elle ja Maret, koondnimega õed Lilleväljad; ning endine kohtunik, klubi värskeim liige Armin Berklund.

Väljamõeldud Parmoja koos teiste väikeste lähiümbruse küladega asub kusagil Eesti põhjarannikul, mere ääres, looduskaunis kohas. Ühe väikese kokkupuute Caroline Grahami loodud Midsomeriga leiab veel. Nimelt mõtleb seersant Troy esimeses Midsomeri loos „Mõrvad Badger’s Driftis“ põlgliku huulekõverdusega, et on üks igavene jama nendega, kes vaatavad telerist nõndanimetatud politseidraamasid ja arvavad, et teavad kõike. Ka Parmoja daamid-härrad on oma uurimisalaseid teadmisi ammutanud just armastatud (briti) krimisarjadest.

„Kadunud asitõendi“ sündmuste ahel saab alguse, kui Emma leiab rannast peaaegu uppunud noormehe, mõni päev hiljem leiab Rolf kunagise ujumistreeneri Viiu surnukeha. Naine on tapetud tema enda elutoas kristallist karikaga. „See on nüüd küll mõrv mis mõrv,“ ei hoia Rolf end tagasi leidu Emmale kirjeldades.

Korraga on leskedel käed-jalad tööd täis. Jagatakse infot, meenutatakse külaklatši, otsitakse asitõendeid ja peidetakse pansionaadi vara Emma verandale. Kas ja kuidas on kaks täiesti erinevat juhtumit omavahel seotud? Nagu korralikus krimipusles ikka, on ka siin võimalik lugejal koos detektiividega jälgi ajada: kallid autod, pardakaamerad, mobiilid, sülearvutid, röövitud karikad, plekiline käterätik, ohtlikud selfid, must mask ja katkine aknaklaas.

Kuigi esmapilgul võib see kõik tunduda kambale pensionäridele paraja pähklina, viivad nende nutikus, teadmishimu ja seikluslust sihile. Pensionipõlv Parmojal ei ole sugugi igav. Kuid kas neist on uurijatele abi või peavalu, see selgub juba loo käigus.

Veemi vajaduspõhise mõrvaga pehme-krimi meenutab oma ülesehituse ja mõnusa muhedusega hiljuti lahkunud šoti krimikirjaniku Marion Chesney (eesti lugejale tuntud kui M. C. Beaton) Agatha Raisini lugusid, kus sekeldustesse satub ja detektiiviametit peab pensionipõlve pidav suhtekorraldaja, kaasates oma tegemistesse nii naabreid kui ka sõpru. Intervjuus Virumaa Teatajale (sept 2019) on Veem klassikalise krimi kõrval lemmikutena nimetanud just Beatoni tegelaskujusid.

„Leskede klubi“ krimilugusid tasuks lugema hakata just neljandast raamatust – tegemist on klubi esimese juhtumiga, ühtlasi leiab siit taustaloo, kuidas klubi kogunes ning kes on kes. Igas (krimi)romaanis on alati mõni tegelane, kelles on kasvõi grammikene kirjanikku ennast, esimese kolme loo puhul tekib kahtlus, et see võiks olla Emma, kuid neljanda loo valguses hakkab lugeja-detektiiv kahtlustama hoopis Maretit, ent miks see nii on, selle vastuse leiab juba romaanist.

Eha Veem

„Leskede klubi. Kadunud asitõend“

Tänapäev, 2019

176 lk

Eha Veem, „Leskede klubi. Kadunud asitõend“.
Eha Veem, „Leskede klubi. Kadunud asitõend“. Foto: Raamat
Märksõnad
Tagasi üles