R, 7.10.2022

Kõrvalt tulija triumf

Hanno Soans
, kunstikriitik ja kuraator
Kõrvalt tulija triumf
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Vello Vinn, kaanekavand Aino Perviku raamatule «Umbluu». 1980. Viltpliiats.
Vello Vinn, kaanekavand Aino Perviku raamatule «Umbluu». 1980. Viltpliiats. Foto: Repro

Kumus avati 13. veebruaril Vello Vinna ülevaatenäitus «Vastupeegeldused», mida täiendavad nooremate kunstnike Kiwa, Mihkel Kleisi, Krista Mölderi, Brit Pavelsoni, Lilli-Krõõt Repnau ja Kristina Õlleki vanameistriga dialoogis loodud teosed.

Kunstikultuuris toimuvad protsessid ikka pigem pursete ja plahvatustena kui vaikse voogamisena. Taastulekuks ei piisa massiivsest loomekehandist, uuesti aktualiseerunud ammustest teemapüstitustest või üha värskeid võrseid ajavast loomingust – need trumbid on Vinnal juba kaua käes olnud. Taas fookusesse sattumine nõuab esmalt ajutist unustust. Ja uusi, üllatunud silmapaare.

Kõrvalt tulija on Vinn ju isegi graafika suhtes. Nimelt tudeeris ta ERKIs hoopis klaasikunsti, olles veel eelnevalt käinud mõned aastad Tartu Ülikoolis inglise filoloogiks. Kuuekümnendate lõpus graafikastaarina esile kerkinud Vinn oli «ülbete üheksakümnendate» ja «normaalsete nullindate» uutele märksõnadele orienteeritud kunstielus kui püünelt pühitud.

Näitused küll toimusid – üheksakümnendail suisa viis isikunäitust, samas kui nullindad möödusid veidi vaiksemalt. Kriitika tagasisidegi oli enamasti soodne. Nii kiitis näiteks Ants Juske veel 2009. aastal Päevalehte kirjutatud arvustuses kunstniku kõrgvormi ja tunnustas tema omailmade jätkuvat aktuaalsust. Kajastamist leidis Vinn ka Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse väljaantud kogumikus «Eesti Kunstnikud 3» (2007). Ent tegelikult polnuks praegune terviklik, hulgi uusi tõlgendusi tõotav tagasivaade Vinna loomingule olnud võimalik enne Kumu näitusepoliitika väljakujunemist.

Vello Vinn, «Lend». 1977. Söövitus. Eesti Kunstimuuseum.
Vello Vinn, «Lend». 1977. Söövitus. Eesti Kunstimuuseum. Foto: Repro

Praegu maabub näitus väljateenitud kohale Jüri Okase, Leonhard Lapini, Kaarel Kurismaa ja Tõnis Vindi retrospektiivide loetelus. Selles reas seisab Vinn aga siiski mõnevõrra eraldi. Nagu osutab näituse ülesehitus, tekivad talle oma põlvkonnakaaslaste asemel nüüd kunstis uued dialoogipartnerid, kes on kasvanud üles tema lasteraamatuillustratsioonidega. «Aitäh sulle, Vello Vinn, «Umbluu» eest,» lõpetas oma avamiskõne Kiwa.

Vinna peegelsümmeetriale allutatud loomemetoodika muudab ta tööd justkui ajaüleseks – kuna kõik süsteemid on lõpule viidud, pole vaataja pilgul (ja seega ka sisimal ajatajul) enam kuhugi liikuda. Ajaülesus on siin aga paradoksaalne. Nimelt on aeg ja ajatunnetus üks Vinna põhiteemasid.

«On nurki, kust ei pääse enam välja». 2016/2020. Pigmenttrükk arhiivi paberil, valguskast lentikulaartrükiga.
«On nurki, kust ei pääse enam välja». 2016/2020. Pigmenttrükk arhiivi paberil, valguskast lentikulaartrükiga. Foto: Krista Mölder

Tema piltidel kujutatakse aega otseselt kõiksugu mõõdikute, kellade, juhtimispultide ja seierite näol. Kaudsemalt on Vinn aga alati tegelenud ajastuomase visuaalse keskkonna kunstiliselt tihendatud peegeldamisega. Pildi sisse minnes tundub kohati, et need teosed suisa pulseerivad looduslike ja inimtekkeliste, realistlike ja fantastiliste kujutiste vastasseisus.

Vinn näib juba oma varastes töödes omal kombel osutavat ühele tänase maailma võtmemõistele, antropotseenile – see on maailm, milles valitseb tsivilisatsiooni universaalne, kõikjale ulatuv kohalolek, mis on saanud maailma saatuseks. Mitmed tema pildid sobiksid illustreerima Aldous Huxley «Head uut ilma», raamatut, mille ulmeühiskonda hoidsid ohjes materiaalne üleküllus, kõikjale ulatuv disainitus, kergesti kättesaadav gratifikatsioon, tegelikkust varjutav vaatemängulisus ja ülim mugavus.

Kunstniku kujundikeele lõplikkust, enesesse sulguvate keskkondade abil ebamäärast väljapääsmatustunnet edastav düstoopilisus pole aga tingimata kohe ilmne – vaataja peab selleni kasvama. Pealegi jätab autor meile alati võimaluse pageda halastamatuna mõjuva tervikpildi eest kasvõi mõnda sellesama pildi krutskitega pisidetaili, avastades enda jaoks hoopis mõne humoorika visuaalse kalambuuri.

Kiwa, «vinn_scratch_remix_projekt». 2017–2020. Analoog-scratch, digitrükk.
Kiwa, «vinn_scratch_remix_projekt». 2017–2020. Analoog-scratch, digitrükk. Foto: Repro

Näituse kuraator Elnara Taidre on oma doktoritöös uurinud omamüütilisi tervikkunstiteoseid visuaalkultuuris, ehk konkreetsete autorite isikupära algmustreid. Nii pole imestada, et Vinn – Taidre sõnul «tervikliku ja rõhutatult isikupärase kujutava süsteemiga kunstnik» – talle suurepäraselt sobib. Tema seni tugevaim kuratoorne käik oli Kazimir Malevitši kohalikule järelmõjule pühendatud «Musta ruudu metamorfoosid» – Kumu kohta väike, ent äge uurimusnäitus. Vinna võtab muuseum seevastu ette täismahus.

Matkarada kunstniku juurde algab esimestest küpsetest ofortidest kuuekümnendate lõpus. Tagasiteel läbitakse seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel teostatud fotomotiive miksivad söövitused. Edasi hargneb näitus samuti kompromissitu kvaliteediga teostatud väikevormidesse vitriinides ja viib lõpuks välja tänaste kuivnõelas teostatud visioonideni. Kuhugi on aga kadunud üheksakümnendad. Raul Kalvo ja Helen Oja näitusekujundus mööda ruumi lahti hargnevate voldikutega pakub vaatajale süvenemiseks veidi privaatset ruumi. Tervikliku ruumiinstallatsioonina toonitab see aga veelgi autori loomingu süsteemsust ja totaalsust.

Vello Vinn
«Monument». Sarjast «Tiivad». 1972
Ofort
Eesti Kunstimuuseum FOTO:
Vello Vinn «Monument». Sarjast «Tiivad». 1972 Ofort Eesti Kunstimuuseum FOTO: Foto: Repro

Möödunud aasta detsembris sai Kunstihoone galeriis näha Andreas Trosseki taktikepi all esitatud versiooni Vello Vinna töödest. 20 veebruaril avati Tartu Kunstnike Majas Andra Orni visioon Vinnast koos Kiwaga. Toimumas on väike Vinna retseptsiooniplahvatus. Olulisimaks jääb seejuures aga ilmselt siiski Kumu näitus ja eriti selle kataloog. Lõputult detailirohkete graafiliste lehtede finesside nautimiseks sobibki ehk raamatuformaat paremini kui näitus.

Imestan, et suutsin siin kirjutada Vello Vinnast, mainimata sürrealismi, psühhedeeliat ja popkunsti, ja mõtlemata kordagi sellele, kuhu paigutub kunstnik modernismi ja postmodernismi skaalal. Hoidkem lahterdamise asemel pigem luugid lahti, et lasta piltidel enestel mõjule pääseda. Asi on seda väärt.

«Vello Vinn. Vastupeegeldused»

  • 9. augustini Kumus
  • Kunstnikud: Vello Vinn, Kiwa, Mihkel Kleis, Krista Mölder, Brit Pavelson, Lilli-Krõõt Repnau, Kristina Õllek
  • Kuraator Elnara Taidre
Märksõnad
Tagasi üles