Nädala mõte: ei tahaks ka tasuta

Laatasid toimub kevadest sügiseni igal nädalal, müüjaskond on neil kirju. FOTO: Timo Arbeiter

Laatadel kauplemine on poodidega võrreldes nagu öö ja päev. Sealt leiab väga erilist ja ainulaadset kraami, ent näeb ka hästi, kui kirju pakutav kaup ikkagi on.

Olen mitmel laadal müüjarollis olnud ja vahel tahtnuks küll vastasletist ostma asutava inimese juurde joosta ja tema tähelepanu kaupleja väljapanekule juhtida. Inimene teeb ostu tavaliselt minuti-kahe jooksul ega pööra detailidele tähelepanu.

Ent minu silme all kaubitseb söögikraami müüv seltskond, kes kasutab viimase võimaluseni pruugitud ja pruuni rasvakorra alla uppuvaid ahjusid, müügilauda kattev vakstu on auklik, kastid üksteise otsas ligadi-logadi, telgiseinad määrdunud. Kantakse küll kaitsekindaid, ent nendega mäkerdatakse tainas, aetakse rahaasju ja käiakse telgi kõrval suitsu tegemas. Ilmselt sügatakse tagumikkugi. Kuigi letil pakutav kraam näeb välja päris ahvatlev, ei pistaks ma sealt ilma rahatagi midagi suhu.

Seda seltskonda olen näinud läbi aastate korduvalt. Ka ametkonda on teavitatud, ent paraku näen neid endiselt ja kohal on nad peaaegu igal laadal.

Ka singi- ja vorstimüüjad, kellest kõrval olevas loos juttu, on mõnigi kord küsimusi tekitanud. Lahtised tooted seisavad päev läbi päikese käes, ilma igasuguse kaitseta. Olen üsna kindel, et see, mis täna üle jääb, pakitakse kokku ja müüakse homme edasi. Jah, solgisurma pole keegi surnud ja ostuotsuse teeb tarbija ise, ent miks ühtedelt nõutakse ja teistelt mitte.

Tootjaid-müüjaid on palju, kontrollijaid vähe ja riigil napib võimekust esmatasandi tootjaid kontrollida. Aga võtaks siis peale rääkimise midagi ette. Teeme ära. Üks asi on klientide alahindamine ja lollitamine, teine asi aga tootjatele võrdsete tingimuste loomine.

Seotud lood
26.02.2020 28.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto