R, 19.08.2022

Seebivaht ühiskonna ideaale ei kanna

Maria Helen Känd
, kultuuriajakirjanik
Seebivaht ühiskonna ideaale ei kanna
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Ede Raadik
Sari «Tšempion», 2019
Ede Raadik Sari «Tšempion», 2019 Foto: Martin Paluoja

Ede Raadiku seitsmes isikunäitus «Parim, kes sa kunagi oled» esitab küsimuse, kas ühiskonnas konstrueeritud ideaalide sees on võimalik ennast näha ja luua. Kunstnik vaatab teemat konservatiivse mehe- ja naisideaali kaudu, mida esitavad meile enesehooldustooted ja reklaamitööstus. Raadik ei vastandu pelgalt elustiilinormidele, tal on nende ideaalidega isiklikum suhe.

Näitusel kohtame raskustega silmitsi seisnud indiviidi, keda ei ahvatle tarbimiskultuuri pidevalt juurde kerkiv vaht, kuid kes lõhna- ja raseerimistooteid esteetilisse tervikusse seades oma kogemusi mõtestab ning nendega lepitust sobitab.

Kui galeriiruumi siseneda, köidab ennekõike värvikirev installatsioon pesukaussidest («Enesehooldus»), mis on täidetud hügieenitoodetest tekkinud mitmesugustes mustrites vahupilvedega. Selle vastasseinas on projektorist kuvatud arvutiekraan, millel näeme kutsuvat kausta nimega «Parim, kes sa kunagi oled». Vaataja jaoks tõstab see pinget, sest ideaalkujutis endast käivitab paratamatult subjekti ning iha seda ideaali näha on miski, mida kapitalistlik ühiskond kaupade – ning teenuste – kaudu pidevalt (taas)toodab.

Arvutikausta avades ei ilmu sealt aga suhkrust, jahust ja maasikavahust maailm, nagu vastasoleva installatsiooni järgi võiks arvata, vaid hoopis isiklikumat laadi tekstid ja mustvalged fotod kunstniku tegelaskujust.

Jutukeste fiktiivsuse aste pole tegelikult oluline, sest nagu on öelnud kirjandusteoreetik Paul de Man, on igat laadi kirjutamine tegelikult enesekirjutus – katse luua endale nägu, mis keele kasutamise kaudu paratamatult aga moondub ja laguneb (defacement). Seega ei kohtu vaataja jutukestes mitte Raadiku, vaid hoopis iseendaga – oma painete, küsimuste ja valuga.

Kui kuraatori (Corina L. Apostol) tekst ning tema lisandused on binaarse sookäsitluse suhtes kriitilised ja taotlevad nende lõhustamist, kõneleb arvutikaust isiklike lühijuttude kaudu ennekõike just naise traditsioonilistest ülesannetest ja vastutusest. See on jõhker lugemiskogemus emarollist ja naise alistuvast positsioonist. Avanenud probleemistik näitab just seda, kuidas Raadik iseendas naise nõrkuse ja jõu ära tundis. Arvan, et seetõttu puudutavad lühijutud ja fotoseeria enam samasuguste kogemustega naisvaatajat, aga liigutavad kindlasti kõiki, kelle hoiakuid tülgastava sisuga jutukesed küsimuse alla seada võivad.

Märksõnad
Tagasi üles