P, 2.10.2022

Enno Halleki elurõõm ja mängulisus

Mai Levin
Enno Halleki elurõõm ja mängulisus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Vaated Enno Halleki näitusele EMTA kontserdisaali fuajees. 
Vaated Enno Halleki näitusele EMTA kontserdisaali fuajees. Foto: Harry Liivrand

Suurepärase kontserdisaali avanäitusena on tänavu 89-aastaseks saava Enno Halleki elurõõmsa ja mängulise kunsti väljapanek väga sobiv. Seda raamivad kaks maali 1960ndatest: «Da capo al finne» (1963), maalitud Arvo Pärdi «Perpetuum mobile» Tallinna esiettekande aastal, ja «Suveõhtu» (1969), maalitud inimese Kuule jõudmise aastal.

Nende vahel on rida Halleki moodulmaale puul ehk fraktaale, nagu ta neid nimetab, maale, mida võib omatahtsi muuta, kaasas kanda, kuhu tahes riputada. 60ndad olid tulvil eksperimenteerimistuhinat kõikjal – nii Rootsis kui ka Eestis, erinevates kunstiliikides.

1958. aastal, mil Hallek lõpetas kunstiülikooli Stockholmis, avas legendaarne Pontus Hultén seal Moodsa Kunsti Muuseumi, millel oli noorele põlvkonnale stimuleeriv mõju. Hallekist sai popkunsti täht Rootsis. Eestis tekkisid sel ajal ANK’64 ja SOUP’69, muusikas panid endast kõnelema Jaan Rääts, Arvo Pärt, Kuldar Sink. Oli tore aeg.

Märksõnad
Tagasi üles