Kaks anderikast lapsepõlvesõpra Vaiko Eplik ja Priit Võigemast on ellu äratanud kooliaegse mõõdukalt menuka bändi Joyguns, millega teevad sel kevadel lõpuks ometi ka üle-eestilise kontserdituuri.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Mida mõtlen, kui näen ühel afišil koos nimesid Eplik ja Võigemast? Paljugi head. Näiteks seda, et Eplik(38) on paar aastakümmet järjekindlalt täitnud mu muusikalist toidulauda suurepäraste roogadega. Olgu selleks ta enda hõrgud sooloplaadid, parimad hetked – kui tohib isiklikku maitset väljendada – eurolaulukonkursil või hoopiski muusikalise juhina antud märgatav panus äsjase Eesti Vabariigi aastapäeva kontserdi õnnestumisse.

Näitleja ja lavastaja Võigemasti(39) puhul ei saa jääda märkamata ta haare ja mitmekülgsus. Paljukiidetud «Tõe ja õiguse» film oleks tema kehastatud Pearuta teistsuguse vungiga, palju kirutud (aga tegelikult siiski tubli) seriaal «Pank» oli tänu Priidule sügavam ja mitmekihilisem lugu. Usun, et paljud Eesti teatrisõbrad on leidnud tee Viljandi Ugalasse paljuski tänu sellele, et Võigemasti näeb seal muusikatüki «Once» peaosas.

Need on vaid pealispindsed napid näited kahe mehe talendi kirjeldamiseks.

Ent nüüd on kaks vana sõpra muude tegemiste kõrvalt naasnud algusse ja omal ajal Raplas sündinud kahemehebänd Joyguns läheb lõpuks ometi üle-eestilisele tuurile. Julgen ennustada, et sellest üritusest saab suure tõenäosusega kevadhooaja hitt.

Me vestlusest Epliku ja Võigemastiga saab aga põnev sissevaade 1990ndate Eesti provintsilinna noorukite hingeellu. Tegelikult siiski palju avaram avastusretk kergemuusika- ja ka kultuurilukku.

Vaiko, ma pean küsima aastapäeva kontserdi kohta. Sa olid selle muusikaline juht. Oli see sul esimene kord selles n-ö ametis?

Vaiko: Tegelikult oli see mul teine kord olla muusikajuht ja üldse kolmas kord osaleda. Lihtsalt artistina olin laval, kui Uku Uusberg lavastas koos Kristjan Randaluga aastapäevakontserti Vanemuises. Muusikajuht olin eelmine kord siis, kui Ain Mäeots lavastas kontserti millalgi Toomas Hendrik Ilvese ajal. Täpset aastat praegu ei mäleta.

Kui oluliseks sa aastapäeva kontserdil osalemist-kaasalöömist muu tegevuse kõrval pead?

Vaiko: Arvan, et ma ei võtagi vastu asju, mis poleks mulle olulised. Sel aastal tõmbas mind eriti kaasa idee, mis Karl Laumetsal selle lavastuse jaoks oli. Seda enam, et etenduse kogu tekstiline materjal pärine rahvaluule arhiivist, mille ümber on ju ka viimasel ajal palju juttu olnud. Tundub, et see õige patriotism tuleb kusagil sealt, mitte kusagilt mujalt.

Pean tunnistama, et üle pika tajusin ma ses lavastuses helgust, mida varasematel aastatel on ehk nappinud. Kuidas sulle endale tundus?

Vaiko: Mulle tundub, et me tegime väga õigesti ühe asja – seda on vist küll inetu öelda, kui saalis on koos etendust vaatamas Eesti eliit, aga me võtsime hoiaku, et me n-ö tellijaks on eeskätt ikkagi inimesed oma kodudes. Ja mingis mõttes on see ka ju väga õige lähenemine. See on siiski maksumaksja raha eest korraldatav pidu.