Sisukord
Arvamus
Postimees
28.03.2020
Postimehe analüüs: kriisi juhtimise esimesed kaks nädalat (6) Eesti Karm rikkumine: koroonahaige šoppas suures toidupoes (3) Kuidas koroonaviirust ära tunda? Ja teised korduma kippuvad küsimused Korraldused eriolukorra juhilt Majandus Baltika haaras viimase päästerõnga järele Sutter: uus õlitehas pakub kriisis õnge (6) Merendusvõimekus on kriisiajal strateegiliselt tähtis Välismaa Ühiskondlik usaldus aitab Rootsil hoiduda käskudest Taani ja Norra vaatavad rootslaste leebust hämminguga Aimar Ventsel: Venemaa vastukäivast koroonainfost on raske aru saada KOHALIK VAADE. Ekskuninga uus skandaal võib anda surmahoobi Hispaania monarhiale Arvamus Suur nägu ⟩ Koroona sai sitke vastuvõitleja (1) Ameerika hääl Spordikröösuse prohmakas Terve mõistuse kehastaja Sport Itaalia liiga mõtleb 16 meeskonnaga play-off’ile. Vene: vahepeal unistati trennide jätkamisest VTB Ühisliigas ei määrata paremusjärjestust Suur lugu ⟩ Thierry Neuville: kahel korral olen tõesti mõelnud, et kas karjääriga ongi kõik Merendus Merendusvõimekus on kriisiajal strateegiliselt tähtis AK Mihhail Lotman: koroonaviirus kui meie ajastu katk Reet Hiiemäe: läbi epideemiate kanduv rahvapärimus EKI keelekool: silma nähes, kõrva kuuldes, käe katsudes Maris Kuperjanov: pandeemia elukaar internetimeemides (1) Jüri Adams: altkäemaks ja pistis. Korruptsiooni lähiajalugu ja olevik Digikultuur. Sotsiaalmeedia – täiuslik või täiesti rikkis? Spioon, kes tsiteeris Hamletit Nädala plaat: Erakliku superstaari mitu mina ja permanentselt verine nina Aja auk. Tabudeta Juurikas. Valitsus ja tualettpaberi­kriis Arter Marju Lauristin: see kriis teeb meist paremad inimesed! (13) Inimesed kriisi eesliinil VIDEO. Treeni, muidu lähed hulluks! Ilus väike eesti tüdruk andis Tokyos lahingu (3) Kriisiköök: riis ja tatar praepannile See on ainult su peas. Oculus Quest toob virtuaalreaalsuse lähemale kui kunagi varem Ford Puma: uus kass linnas! Kas oled tolmulapp või diiva? Meelelahutus Koomiks Sudoku

Erkki Koort: väärikate valik ehk «Tõde ja õigus» on ilukirjandus

2 min lugemist
Erkki Koor FOTO: Konstantin Sednev

Mingil salapärasel põhjusel oleme valinud Eestis vastandumise tee. Ei, ma ei pea silmas ainult ühte poliitilist jõudu.

See, mida pidasime normaalsuseks eile, pole seda enam täna. Päevase vahega kardinaalselt muutuvat konteksti ja suhtumist me tajume, kuid kas me tajume ka aeglaselt, kuu või aasta jooksul toimunud muutusi. Pigem mitte. Ehk ainult siis, kui vana ajaleht pihku satub või aastatagune artikkel Google’i otsingust silma jääb.

Väga kuum teema on Tammsaare «Tõde ja õigus». See eestlaste tüvitekst on tänu linastunud filmile läinud taas massidesse ja toodud meie igapäevaellu. Seda on saanud isegi palju ja mulle on see vastumeelne. Kuigi film oli heal kunstiliselt tasemel, miks me arvasime, et see võidab​ Oscari? See on meie tüvitekst, mis ei pruugi teistele midagi tähendada. Kui Tammsaare kultusteos ilmuks tänapäeval, siis kas me isegi seda üldse märkaksime? Kas see saaks kulkast toetust? Vastan: see on detail. Teos on olemas ja lahti me sellest ennast rebida ei suuda ega peagi. Teosest siis.

Enesele märkamatult võtab Andres üle selle, mida ta jälestab. Võtab üle selle, mis tema arvates töötab.

Siiski, miks on nii, et kaldume Andrese poole ning vaatame kahtlustavalt Pearut? Või Pearusid? Tõsi, raamatu alguses on Mäe peremees väga positiivne kangelane ning Pearu salakavalus paistab selgelt kaugele. Kuid see ei jää nii. Enesele märkamatult võtab Andres üle selle, mida ta jälestab. Võtab üle selle, mis tema arvates töötab. Võltsib tõendeid ja vägivallatseb lähedaste kallal. Kuid kõigest hoolimata säilib meie kollektiivmälus tema positiivne kuvand. Tema on hea. Kas on?

Ehk polegi see oluline, sest ta oli Vargamäele tulles hea ning keskkond tegi ta selliseks. Me näeme ümbruskonda ning tõdeme, et Andresel oligi õigus, mingi moraalne põhjendus sellisteks tegudeks. Ometigi on õigus pime. Tunded ei loe. Õigus ei tunne seda, kes seisab ta ees. Ei tohigi tunda, sest muidu algaks seesama Pearu ja Andrese spektaakel.

Nii nagu Vargamäel, ei pea meiegi kõiges ühel nõul olema. Aga mida rohkem reageerime vähetähtsatele väljaütlemistele, seda rohkem harjume nii isiksustena kui ka ühiskonnana. Me muutume.

«Tõde ja õigus» on ilukirjandus. Seal toimunu polnud mingist absoluutsest tõest või õigusest kantud. Seal toimunu oli selline, sest Tammsaare tahtis nii. Kirjanike värk. Punkt.

Seotud lood
27.03.2020 28.03.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto