Sisukord
Arvamus
Postimees
03.03.2020
Eesti Ettevõtja: meil on siia riskantne jääda, kui olukord ei muutu ettevõtjatele mõistlikumaks (4) Suur solgitoru ähvardab lõhkeda (3) Koolist kõrvalejääjaid aitab e-õpe (2) Sulavesi tanklas rikkus hulga sõidukeid (1) Majandus Hando Sutter: ei julge öelda, et Tootsi saaga on lõppenud Prügivedajad ägavad tööjõupuuduse käes (6) Välismaa Kohalik vaade ⟩ Türgi kasutab migrante relvana (3) Superteisipäevast saab USA valimiste tõehetk Lõuna-Korea salasekt oli viirusele ideaalne kasvulava Arvamus Juhtkiri: pank kui äri pidur (2) Martin Ehala: poiste hariduspuue (5) Kuulmiskahjustuse võib saada spordiklubist (7) Adik Levin: meediakajastuse umbsõlm infosõja ajastul (20) Sven Kreek: tõukerattasõit vajab reguleerimist Andreas Kaju: Bideni võitlus Valgesse Majja jõudmiseks algas lõunast Päeva karikatuur Meie Eesti Erkki Koort: küsimus on tankimootorites (2) Tormihoiatus: varuge sooja! Kultuur Hingeliigutus ja õudus Berliini filmifestivalil Pääru Oja on maailma jaoks valmis Berliini filmimuuseum võlub imelise ekspositsiooniga Uuslavastus Rakveres: Me ei saa tõele pihta Sport Hooaja algus tekitas Kangertis esimest korda vau-efekti (1) Saaremaa peatreener euromängude eel: Itaalia liiga on teine maailm, püüame anda endast kõik Tervis Eesti arstid päästavad Aafrikas vaeseid vähist (2) Tallinn Suur solgitoru ähvardab lõhkeda (3) Tarbija Prügivedajad ägavad tööjõupuuduse käes (6) Tartu Lumi tõi saanihuligaanid põldudele ja isegi linnatänavatele Ülikool remondib mitme miljoni euro eest õppehooneid Tartust sirguvad Eesti võimlemise tulevikulootused K u u l sai alguse hobist ja kibedast kogemusest Esimene eesti maailmakirjanduse ajalugu tuli lugejate ette kolme raamatuna Meelelahutus Koomiks Sudoku

Andreas Kaju: Bideni võitlus Valgesse Majja jõudmiseks algas lõunast

4 min lugemist
Demokraatide presidendikandidaat Joe Biden sai Lõuna-Carolinas võidu. FOTO: SCOTT OLSON/AFP/Scanpix

USA demokraatide eelvalimistel Lõuna-Carolinas võidetud delegaatide arvel tõusis Joe Biden nii hetkearvestuses kui ka lõpptulemuse prognoosis taas liidri, senaator Bernie Sandersi kannule, kirjutab kolumnist Andreas Kaju.

Laupäeval võitis endine senaator ja asepresident Joe Biden suurelt demokraatide eelvalimised Lõuna-Carolinas. Eelvalimiste järjekorras neljas osariik oli 4,6 miljoni elanikuga ka suurim senistest ja esimene, kus kaua favoriidi rollis olnud Biden suutis imaste kuude kustumist suutis hädavajaliku võidu võtta. Tänu juurde võidetud delegaatide tõusis Biden nii hetkearvestuses kui ka lõpptulemuse prognoosis taas liidri, senaator Bernie Sandersi kannule. Sama oluline on, et pärast Lõuna-Carolinat peatas oma kampaania esimeses kahes osariigis mõõdukate kandidaatide jooksurajal Bidenit edestanud Pete Buttigieg ning veidi üllatuslikult ka Minnesota senaator Amy Klobuchar, kes oma koduosariigis kindla võidu muidu nopiks (mis küll suures plaanis viiendal kohal olevat kandidaati suurt ei aitaks) – aidates nii kaasa selle valijasegmendi konsolideerumisele Bideni taha. Sellised žestid võivad hiljem toota ka otsest isiklikku kasu – vahel asepresidendi kandidaadi nominatsiooni või mõne muu laskmata karu nahk.

Lõuna-Carolina kuulub geograafiliselt ja kultuuriliselt USA lõunaosariikide hulka. See kireva ajalooga osariik oli nende 13 koloonia hulgas, kes iseseisvussõjas Ühendriikidele Briti krooni käest eluõiguse välja nõutasid. Sajand hiljem, 1860. aastal oli see aga esimene Ameerika lõunaosariik, kes Ühendriikidest välja astus, ja seeläbi presidendiks valitud Abraham Lincolni juhitud põhja jänkide vastu Ameerika kodusõtta läks. Vaatamata sellele, et valged olid sõja kaotuse järel isikliku vabaduse võitnud endiste orjadega võrreldes arvulises vähemuses, ei olnud mustanahalistel ameeriklastel Lõuna-Carolinas juhtivate poliitiliste ametikohtade juurde asja veel sadakond aastat, sest demokraatide juhtimisel üle kogu lõuna vastu võetud nn Jim Crow’ (halvustav väljend mustanahaliste kohta) seadused piirasid ligipääsu valimiskastile mitmesuguste maksude ja muude lävenditega, nagu näiteks kirjaoskuse või muud testid.

Mustanahaliste valijate toetus koondub enamasti järjepidevalt mõõdukamate kandidaatide taha ja liberaalsemad poliitikud on jäänud tühjade pihkudega.

Seetõttu ei saanud demokraatide partei ka põhjas pea ühegi afroameeriklase häält 1930ndateni välja. Tohutu ümberrivistumine mustade poliitilistes eelistustes toimuski suure depressiooni ajal, kui riigi valgete seas 17 protsendini tõusnud töötus ei olnud võrreldav 38-protsendilise töötusega mustanahaliste seas. Põhja osariikide suurlinnades (nt Chicagos) olid selleks hetkeks tekkinud demokraatidel tugevad rohujuureorganisatsioonid, kes suutsid president Franklin Roosevelti nn uue kursi (New Deal) sotsiaalprogrammide meetmed pöörata osaliselt ka afroameeriklaste toetuseks valimiskasti juures.

Suurem ümberorienteerumine vabariiklaste toetamiselt demokraatide toetamisele saabus 1944. aastal ja sealt edasi, kui Roosevelt ja kogu partei võttis selgema suuna võrdsetele kodanikuõigustele. Sellega paralleelselt kaugenesid vabariiklased 20. sajandi esimesel poolel mustanahalistest valijatest, kuigi eelneval sajandil olid just nemad orjanduse järgses Ameerikas nende eest seisnud. Osaliselt tingis aeglase muutuse üleriigiline poliitika, kus põhjaosariikides võeti demokraatidest kandidaatide vastu võitlemiseks sotsiaalselt konservatiivsem liin. Kuigi veel 1928. aastal võitsid vabariiklased enamuse mustanahaliste häältest, kasvatas nende pidev migratsioon Põhja suurlinnadesse tunduvalt demokraatide toetuspinda, kelle poliitika resoneeris paremini suurlinnas elava ja vaesema vähemuse vajadustega. Vabariiklased – Lincolni partei ja mustanahaliste emantsipeerumist vedanud partei – kujundasid aga oma lõunaosariikide strateegia 1950–60ndatel ümber rassiliselt konservatiivsemaks ja tõid sealse valgete valijate enamuse jällegi enda taha. Laias laastus on seis samasugune tänapäevani. 2016. aasta demokraatide eelvalimistel oli iga neljas hääletanud inimene afroameeriklane ja sama aasta presidendivalimistel andis 89 protsenti hääletanud demokraatidest oma toetuse demokraadist Hillary Clintonile. Talle läks aga kalliks maksma tõsiasi, et mustanahaliste valijate aktiivsus oli rekordiliselt madal, kukkudes 2012. aasta 66 protsendilt 59-le. Peale Donald Trumpile kaotatud valijate oli see – valijabaasi madal aktiivsus, sest Clinton oli paljudele oma partei valijatele lihtsalt liiga ebameeldiv – kaotuse üks suuremaid põhjuseid. Suurele langusele vaatamata oli mustanahaliste aktiivsus 12 protsendi võrra kõrgem kui latiinode oma, kes on ajalooliselt passiivseim valijagrupp.

Pärast Lõuna-Carolinat peatas oma kampaania esimeses kahes osariigis mõõdukate kandidaatide seas Bidenit edestanud Pete Buttigieg, aidates nii kaasa mõõduka valijaskonna koondumisele Bideni taha.

Samuti on mustanahaliste valijate puhul olnud järjepidevalt nii, et toetus koondub enamasti mõõdukamate kandidaatide taha ja liberaalsemad poliitikud on jäänud tühjade pihkudega. Afroameeriklaste arvamusliidrid on pea alati näidanud eeskuju ja toetanud partei mõõdukamaid, eliidi kandidaate, olles ka ise tihedamini osa sellest eliidist, erinevalt näiteks latiinodest või teistest vähemuspoliitikutest (nagu partei eliidi vastu sõdivad kongressipoliitikud Alexandria Ocasio-Cortez, Ilhan Omar, Rashida Tlaib). Samuti on selge, et väga progressiivne poliitika on ennekõike väga hea haridusega noorte inimeste ilmavaateline eelistus ja mustanahaliste valijate keskmine omandatud haridustase päris kõrghariduseni välja ei ulatu.

Nii ongi Joe Biden, endine Delaware’i (samuti lõuna) osariigi senaator praeguse seisuga mustanahaliste ameeriklaste lemmikkandidaat. Kuid mitte ainult – Lõuna-Carolinas võitis see pikaaegne poliitik, kes ka president Barack Obama asepresidendina riiki teenis, 28 peamisest valijagrupist kõigi toetuse, välja arvatud alla 30-aastased kirikus mittekäivad valijad, kes eelistasid senaator Sandersit. Kuigi Biden on populaarseim demokraat mustanahaliste valijate seas kõikides osariikides, aitas vahet järgmistega kasvatada ka üks Lõuna-Carolina tähtsamaid poliitikuid, kongressi demokraatide liider Jim Clyburn, kes vahetult enne valimispäeva andis oma toetuse Bidenile.

Muuseas, eelnevale vaatamata on Lõuna-Carolina praegu igati vabariiklaste käes. Tähtsamad ametikohad on mehitatud vabariiklastest poliitikutega. Alates 1964. aastast on vabariiklased selles osariigis presidendivalimistel võitnud häälteenamuse iga kord, välja arvatud korral, kui teisest lõunaosariigist Georgiast pärit demokraat Jimmy Carter edestas Gerald Fordi. Sealt on senatisse valitud ka kaitse- ja julgeolekupoliitikas kaalukas Lindsey Graham, kes on ootamatult president Trumpile lähedaseks kujunenud poliitik. Isiklikult hoian pöialt endiselt Lõuna-Carolina kubernerile Nikki Haleyle, kes on oma karjäärist (mille sisse jäi teenistus Trumpi nimetatud suursaadikuna ÜRO juures) kirjutanud haarava raamatu «With All Due Respect», mille audioversiooni on ta ise sisse lugenud, nii et selle kuulamine on eriti isiklik kogemus. Haley on kindlasti üks säravamaid ja võimekamaid nõudlejaid vabariiklaste presidendikandidaadi kohale 2024. aastal.

Nagu tuntud demokraatide poliitiline strateeg Stanley Greenberg on öelnud: tänapäeva demokraatide valijabaas koosneb vähemustest, noortest ja abiellumata naistest. Noorte ja progressiivsete latiinode toetus on seni läinud Sandersile, mustade ja vanemate valijate toetus Bidenile. Bideni tee Valgesse Majja käib läbi Ameerika Lõuna, Sandersi oma läbi progressiivse Kirde-USA  ja lääneranniku. Lahingutandriks osutub Kesk-Lääs.

Seotud lood
02.03.2020 04.03.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto