Juhtkiri: kes peaks maksu maksma?

  • Meie enesepildi osa on edukaima Baltimaa roll, mida kinnitab palgastatistika.
  • Leedus viidi sotsiaalkindlustus suuremas osas töövõtja kanda.
  • Töötaja peaks siis paremini nägema, kui suur on tema palgakulu ja maksud.
Sotsiaalmaksu liitmine tulumaksuga on kaalumist vääriv idee. FOTO: Arvo Meeks

Inimene tunneb end hästi või halvasti sageli just võrreldes teistega. Loomulikult kiputakse end seejuures kõrvutama eeskätt naabritega. Üle aia on ju lihtne vaadata, ega seal uhkem auto või ilusam lilleklump paista. Nii on ka eestlaste enesepildi üks oluline osa olnud edukaima Baltimaa roll.

Seda enesepilti kinnitavad värsked palgastatistika andmed. Eesti mulluse viimase kvartali keskmine palk, 1472 eurot, on endiselt kõrgem lätlaste (1114 eurot) ja leedulaste (1358 eurot) vastavatest näitajatest. Seega on meil taas põhjust endaga rahul olla.

Muidugi, siinkohal võib tähelepanelikum ja parema mäluga lugeja kulmu kahtlustavalt kipra tõmmata: kas meie ja leedulaste brutopalkade vahe vanasti mitte palju suurem polnud? Tõepoolest oli, veel aasta tagasi oli see suisa 300 eurot suurem. Tegelikult aga ei maksa meie staatuse pärast muretseda. Leedulased pole järsult rohkem teenima hakanud, olulist rolli mängib siin hoopis muudatus maksusüsteemis.

Leedus tehti ära see, millest meil on mõnes seltskonnas aastaid räägitud – sotsiaalkindlustus viidi suuremas osas töövõtja kanda. Sellega muutus meil sotsiaalmaksuna tuntud kohustus valdavalt brutopalga osaks, mis kergitas viimase vastavalt suuremaks.

Nüüd on töötaja Leedus peamine sotsiaalkindlustuse maksja, tasudes selleks 19,5 protsenti brutopalgast. Tööandja kanda jäid väiksemad maksed – tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus, garantii- ja tööhõivefond, kokku alla pooleteise protsendi palgast. Riigitöötajate palgad korrutati läbi teguriga 1,289. Lootuste järgi pidid eraettevõtjad samaga vastama, et nende töövõtjad endise summa kätte saaksid. Kuna möödunud aasta esimese kvartali keskmine palk oli Leedus 1,3 korda kõrgem kui tunamullu neljandas kvartalis ja keskmine puhaspalk kuigivõrd ei muutunud, siis on aru saada, et lootused suuresti täitusid.

Sotsiaalmaks moodustab üle veidi 30 protsendi Eesti tänavuse riigieelarve plaanitud tuludest. Selline rahahulk tekitab igasugu mõtteid ja on loomulik, et kui otsingumootorisse lüüa «sotsiaalmaksu reform», siis pärinevad esimesed tulemused umbes sellest ajast, kuhu eestikeelsete ajalehtede arhiivid ulatuvad.

 

JUHTMÕTE

Töövõtja poolt tasutav sotsiaalmaks peaks andma palgalisele selgema pildi, kui palju tööandja tema peale kulutab ja kui palju temalt makse tasutakse.

Sotsiaalmaksu reformimiseks välja käidud ideid on seinast seina. Kes on tahtnud kehtestada kõrgemapalgaliste sotsiaalmaksule lae. Kes on tahtnud luua madalama sissetulekuga inimestele maksusoodustusi. Kes on tahtnud jagada sotsiaalmaksu kaheks, tervise- ja pensionikindlustusmaksuks.

Nagu öeldud, on läbi käinud ka mõte sotsiaalmaks brutopalga hulka ja sellega töötaja kuluks lisada. See peaks palgalisele looma selgema pildi, kui palju tööandja tema peale kulutab ja kui palju temalt makse tasutakse. Eks lähiaastate vaates saab Leedu najal teada, kas ja kuidas see inimeste suhtumist töösse ning maksustamisse muudab.

Teisalt on kõlanud küsimusi, kui mõttekas üldse on sotsiaalmaks. Möödunud kümnendi hakul maailma ühe tunnustatuma asjatundja, Nobeli majanduspreemia laureaadi söör James Mirrleesi juhtimisel koostatud analüüs soovitab sihtotstarbelisi makse vältida. Selle soovituse järgi tasuks sotsiaalmaks pigem näiteks liita üksikisiku tulumaksuga – idee, millega reformierakond enne viimaseid valimisi veidi laineid lõi. Kahtlemata on seegi midagi, mille üle mõelda.

04.03.2020 06.03.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto