Looduskalender ⟩ Ega tali taevasse jää

Valge lumega on nirki veidi raskem märgata, aga rohelise muruga on ta aias eriti nähtav. FOTO: Shutterstock

Eelmise nädala kõige levinum väljend vanavanemate vaimuvarast oli „Ega tali taevasse jää!”.

Parasvöötme maal elades pole meil tegelikult ju kunagi puudus ei lumest ega päikesesoojast. Ja pole midagi imelikku, kui päevitame vabariigi aastapäeval veebruaris või külmetame jaaniajal lumises aias jaanilõkke ümber istudes. Tuleb see, mis tulema peab.

Aga veidi kurvemad on asjade sellise käigu üle meie karvasemad sõbrad metsades. Valge nirk saab lumeta ehk hakkama, aga lumivalge valgejänes peitusemängu lihtsalt mängida ei saa. Ehk vastlapäeva järel mahasadanud lumi andis neile pisut rõõmu ja tralli tulla aedadesse meie õunapuudele külla. Just sellisel ajal nad tavaliselt tukslevate magusate koorealuste mahladega end meie õunapuude juures kosutavad. Seda maiasmokkade meelistoitu ei aita päästa ka kõikjal leiduv kuluhein ja varakevadine roheline. Küllap ses magusas õunapuusoonemahlas on midagi, mis jäneseisandad ka pulmajooksule ärgitab, sest vähemalt esimesed halljänese „hangepojad” on Eesti talvest juba leitud. Need on aga juba jaanuarikuiste jänesekallistuste tulemus.

Valge nirk on aga praegu mu aias igapäevane kaaslane. Õnneloom. Valge lumega oli teda veidi raskem märgata, aga rohelise muruga on ta aias eriti nähtav. Tegutsemislusti sel sellil jätkub. Päris põnev on aknast jälgida, kuidas ta tagaaia hiireaukudes manööverdab. Seal, kus hiired mul igal talvel krookusesibulad nahka panevad. Väike vilgas nirk lendab aeg-ajalt pika hüppega õhku, teeb õhulennu ajal täispöörde ja maandub järgmisesse uruavasse. Hetk on ta kadunud ja siis jälle väljalend. Pildile see võimlemismeister end püüda ei lase, niivõrd väle on. Aga aknaaluse linnusöötmispaiga sihvkakoorte vahel on hiirejälgi vähemaks jäänud.

Ega liigne soojus vist karvakandjatele endale ka meeltmööda ole, talvekarv on paks ja kohev. Proovige ise praegu kasukaga õues tegutseda. Tegelikult tasubki praegu õues uute paikade avastamisega ettevaatlikum olla. Karuemadel on parasjagu nii pisikesed pojad, kellega koos tatsama ei lähe, ja koos pisikeste kaisukarudega tukkuv ärahirmutatud karuema ei pruugi nende juurde tagasi tulla.

Aga ka sulelistel on juba vaikuse ja rahu aeg, merikotkaema ja -kotkaisa ajavad vanainimeste asju ning need kakud, kes veel paarilist pole leidnud, hõiguvad südantlõhestavalt ja inimesi „hirmutavalt” metsa- ja pargiteedel.

Rähnitrumm ja -kilked on tagasisaabuvatele rändlindudele märgiks, et on veel metsa ja õõnsusi ning metsikut loodust, kuhu pesa ­teha. Lumekardina taga ootasid juba vastlapäevast kuldnokad, lõokesed, kiivitajad, sookured, metskurvitsad, hallhaned, et oma kodupaiku tervitama tulla.

Aga hea uudis on see, et särjed on vähemalt Saaremaal tõusnud kudema, küllap varsti on jõeääred paksult kalamehi täis.

04.03.2020 06.03.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto