Valitud kaebusi piiratud teovõimega jumalale

Anat Govi näidendi «Oh jumal» lavastus Eesti Draamateatris. Ain Lutsepp ja Harriet Toompere. FOTO: Heikki Leis

Briti kirjanikult ja näitlejalt Stephen Frylt päriti intervjuus Iiri televisioonile, mida ta sooviks küsida jumalalt taeva väravas. Fry vastas üsna vihaselt, et ta küsiks, miks peaks kummardama mingit õelat ja rumalat sadisti, kes on välja mõelnud laste luuüdivähi ja haiguse, mille käigus parasiidid tungivad laste silmadesse ja teevad nad pimedaks. Katoliiklasest saatejuht tegi hapu näo; jumalateotus dekriminaliseeriti Iirimaal alles tänavu jaanuaris.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Draamateatri uuslavastus «Oh jumal» on samasugusel teemal, aga märksa leebemas vormis lugu usust, lootusest ja pettumustest, valatud kergelt koomilisse vormi.

Psühholoogi (Harriet Toompere) vastuvõtule saabub salapärane patsient (Ain Lutsepp), kes ei soovi oma isikut paljastada ning peidab end initsiaali J. taha. Peagi selgub, et J. on sügavas depressioonis jumal, kes soovib oma ameti maha panna.

Pärast psühholoogi algset ootuspärast umbusku järgneb teoloogilis-meelelahutuslik arutelu, kas rohkem peaks olema jumal pettunud inimkonnas või vastupidi ning mida sellises olukorras teha. Äärmiselt tekstikeskne lavastus püsib peaaegu täielikult ühel pikal dialoogil, mis on küll usutav, aga paneb soovima veidi vinti juurde keerata.

«Oh jumal» ei ole muidugi esimene lavateos või film, mis käsitleb jumala või teiste taevaste olendite surelikke sekka laskumist, tegemist on märkimisväärselt suure diskursusega. Groucho Marxi jumal oli filmis «Skidoo» kanepit suitsetav uimastikaupmees, Alanis Morrissette’i oma «Dogmas» hipinaine, George Burns filmis «Oh jumal» supermarketi juhataja asetäitja, Morgan Freeman «Kõikvõimsas Bruce’is» mustanahaline papi ning «South Parkis» oli jumal hoopis katkiste hammastega hiidrotti meenutav elukas.

Sellises võrdluses on Anat Govi näidendis jumalat kehastav vanapapi haruldaselt traditsiooniline ja ehk isegi natuke igav valik. Korduvalt tuleb mõte, et näiteks kreeka või india jumalaid või isegi Kalevipoega üle kuulates saaks lustakama tulemuse. Kuigi «Oh jumal» on määratletud komöödiana, on autori valikutest näha, et tal on siin kindlad eesmärgid.

05.03.2020 07.03.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto