E, 30.01.2023

Vikerkaar loeb. Tundeline teekond Euroopasse

Marek Tamm
, Tallinna Ülikooli kultuuriajaloo professor, Vikerkaare toimetaja
Vikerkaar loeb. Tundeline teekond Euroopasse
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Jaan Kaplinski koos kaasa Tiia Toometiga 2016. aastal Madeiral.
Jaan Kaplinski koos kaasa Tiia Toometiga 2016. aastal Madeiral. Foto: Erakogu

„Tegelikult reisimine mulle ei meeldi,“ alustab Jaan Kaplinski oma viimast reisiraamatut, veidi nagu Claude Lévi-Straussi vaimus, kes juhatas oma legendaarse „Nukra troopika“ (1955) sisse lausega „Ma vihkan reise ja maadeuurijaid“.

Ja tõepoolest, vastumeelsus reisimise suhtes läbib juhtmotiivina kõiki Kaplinski reisikirju. „Ruumis rändamine mulle ei meeldi, vähemalt mitte tänapäevasel moel; mulle ei meeldi liinilennukid, lennujaamad ja hotellid,“ teatab ta hakatuseks oma Ameerika-reisiraamatus („Kevad kahel rannikul ehk tundeline teekond Ameerikasse“, 2000, lk 5). Või lapidaarsemalt Santorini-reisikirjas: „Mulle ei sobi olla turist“ („Santorini. Teekond Ayia Triadasse“, 2011, lk 73).

Nende ülestunnistuste kiuste on Kaplinskist kujunenud üks Eesti aktiivsemalt reisivaid kirjanikke ja parimaid reisikirjanikke. Soovi korral võib tema sündi reisikirjanikuks üsna täpselt dateerida, nimelt 1991. aastaga, mil luuletaja põgenes oma esimese juubeli eest Ateenasse ja Kreetale ning kirjutas sellest aasta jooksul oma esimese pikema reisiraamatu, siiani ületamatu „Teekonna Ayia Triadasse“. (Aga tagantjärele tundub, et reisikirjaniku sündi ennustas ka juba 1989. aastal ilmunud proosapoeem „Jää ja kanarbik. Migrandi märkmeid“.) Kreeta-reisikirjas pakub Kaplinski ühtlasi välja ühe võimaliku seletuse oma paradoksaalsele reisikirele: „Meis kõigis on turist; turist, kes hulgub ja eksleb mööda maailma nagu Ahasveerus, otsides Midagi Muud“ („Teekond Ayia Triadasse“, 1993, lk 28).

Jaan Kaplinski Euroopa

Vastne „Piirpääsukese Euroopa“ on otsekui järg Kaplinski 20 aasta tagusele Ameerika-reisikirjale, ent sedapuhku viib tundeline teekond teda Euroopasse. Napil 230 leheküljel võtab ta velmata oma Euroopa-reise, alustades kodutanumalt (1944. aasta kevadel maale pakkuminekust), liikudes seejärel lähinaabrite juurde ja sealt edasi juba risti-rästi läbi Euroopa.

Tõepoolest, Euroopas on vähe riike, kuhu Kaplinski jalg poleks sattunud, isegi kui nende avastamisega sai ta algust teha võrdlemisi hilja. Nagu raamatust ilmneb, lubati teda piiri taha esimest korda 1975. aastal Poolasse ja 1976. aastal Tšehhimaale. Läände, täpsemalt Soome, pääses ta esimest korda alles 1986. aastal (lk 9).

Mis lisab Kaplinski reisidele sügavust, on tema lai keelteoskus. Neid riike Euroopas, kus ta ei saa kohalikega suheldud, võib üles lugeda ühe käe sõrmedel. Nende hulka kuuluvadki vist vaid Island ja mõned Balkani riigid. Isegi Kreekas saab ta taksojuhiga kreeka keeles jutud aetud.

Minu arvestuse järgi katab „Piirpääsukese Euroopa“ 27 Euroopa riiki. Jutulõng saab alguse Venemaast, Lätist, Leedust ja Poolast, liigub seejärel Skandinaaviasse, sealt edasi Briti saartele, siis Prantsusmaale, Saksamaale, tagasi Ida-Euroopasse, siis Balkanile, sealt Kreekasse, Maltale, Itaaliasse, Hispaaniasse ja viimaks Portugali, mis on selgelt autori südamemaa, kus ta on viimase kümme aasta sees elanud peaaegu igal talvel kuu või paar (lk 217).

Kaplinski niisiis ei liialda, kui tõdeb raamatu lõpul, et „minu Euroopa ulatub Assoori saartest Baikali järveni“ (lk 202). Samas tekitab Euroopa temas harva sügavaid tundeid, kui, siis selle servapealsed alad, nagu Venemaa või Portugal. Ta tunneb ennast mitmel pool Euroopas koduselt, eriti Pariisis ja Berliinis, ent ei enamat. „Ma ei armasta Euroopat, see tähendab, et mul ei ole temaga niisugust erilist aukartusega põimunud emotsionaalset suhet nagu paljudel Eesti või Soome intellektuaalidel,“ tunnistab ta raamatus. Et kohe järgmiseks seletada: „Võib-olla sellepärast, et kasvasin euroopalikus peres, Euroopa oli ja on mulle midagi harilikku, argipäevast“ (lk 75).

Aukartuse ja kire puudumine teeb „Piirpääsukese Euroopast“ võrdlemisi hillitsetud teksti. Siin domineerib hõllanduslik laad, mis kohati seguneb reisigiidi asjalikkusega. Raamatu kõige huvitavamad kohad on need, kus autori mõte pääseb uitama, liigub avaramatele radadele, päädib mõnes julges üldistuses. Nagu näiteks see passus: „Oleme liikumas kihelkondade Euroopa, kihelkondade maailma poole, maailma poole, mille kultuurid peavad mahtuma samasugustesse kummutisahtlitesse. Mis sinna ei mahu, kaob, ununeb või vormitakse sahtli järgi ümber“ (lk 76).

Kaplinski varasemate esseede lugeja leiab raamatust kõik talle olulised teemad: eesti kirjakeele allakäik, arhitektuuri totalitaarne võim, rahvusluse ja humanismi pinged, Eesti-Vene keerulised suhted jne.

Kaplinskit on ikka huvitanud rahvaste võrdlemine. Kunagi kirjutas ta essee „Inglased ja prantslased“ (1987), milles küll nendib, et „vähe on üldistusi, mida kasutatakse sagedamini ja sisutumalt-pealiskaudsemalt kui üldistused kõige selle kohta, mida võetakse kokku rahvuskarakterina, rahvuse vaimuna, rahvusliku omapärana“. Lisades ent kohe: „Selge on aga, et ilma selle üldistuseta me vaevalt hakkama saame“ („See ja teine“, 1996, lk 15). Uuestki raamatust leiab nii mõnegi huvitava tähelepaneku Euroopa rahvuskarakterite kohta, nagu näiteks mõtte, et prantslasi võiks vaadata omamoodi hübriidina sakslastest ja itaallastest (lk 142).

Ükski saar pole saar

Euroopas ja maailmas laiemalt tõmbavad Kaplinskit ennekõike saared. Ta tunnistab raamatu lõpus: „Olen loomult vist ekstremist, tahan ikka minna piirideni, kaugetele saartele, neemetippudesse“ (lk 225). Samas vaimus nentis ta juba kümmekond aastat tagasi: „Mind võluvad saared, eriti hoopis kauged saared Lõunapoolkeral, kuhu ma seni pole pääsenud ja võibolla kunagi ei pääse“ („Santorini. Teekond Ayia Triadasse“, lk 73).

Euroopas on Kaplinskit köitnud näiteks Gotland (lk 88–89), mõistagi Kreeka saared, samuti Horvaatia rannikuäärsed saared, ent tema eriline nõrkus paistavad olevad Portugalile kuuluvad Assoorid ja Madeira, kus ta on käinud talvitumas pikki aastaid. Arvustatav raamatki on autori sõnutsi alustatud Madeiral (lk 236).

Reisikiri on žanr, mis selgelt sobib Kaplinskile. Ajas ja ruumis rändamise kirg, elu käsitamine teekonnana, võrdväärne huvi nii kultuuri- kui ka loodusnähtuste vastu, laialdased teadmised ja sügav keeltehuvi, kõik see kokku teeb temast suurepärase reisikirjaniku. Uues raamatus mainib ta Budapestis sündinud mõtet kirjutada teos matkast läbi linna (lk 164); väga kahju, et see idee pole siiani teostunud. Nagu on teoks saanud väike võrukeelne raamat matkast läbi kodumetsa, „Mõtsa ja tagasi“ (2014).

Kui lugejana midagi soovida, siis oleks ütlemata tore, kui Kaplinski jõuaks kirjutada veel raamatuks oma reisid Aasiasse, sh Hiinasse, mis moodustaks eelnenud Ameerika- ja Euroopa-reisikirjadega kokku põneva ja unikaalse triloogia.

Jaan Kaplinski

„Piirpääsukese Euroopa. Baikalist Assoorideni“

Hea Lugu, 2020

237 lk

Jaan Kaplinski, “Piirpääsukese Euroopa. Baikalist Assoorideni”.
Jaan Kaplinski, “Piirpääsukese Euroopa. Baikalist Assoorideni”. Foto: Raamat
Märksõnad
Tagasi üles