L, 26.11.2022

Berit Nuka: õigus olla tõrjutud

Berit Nuka
, toimetaja
Berit Nuka: õigus olla tõrjutud
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 5
Berit Nuka. FOTO: Postimees.
Berit Nuka. FOTO: Postimees. Foto: Postimees.
  • Pagulastesse ei suhtutud enne II maailmasõda hästi
  • Inimõiguste deklaratsioon kutsuti ellu seda hoiakut muutma
  • Sellele vaatamata ei suhtuta ka praegu pagulastesse hästi

Mais 1939 asus Hamburgist Kuubale teele reisilaev St. Louis, pardal 937 reisijat – enamik juudid, kes lootsid pelgupaika teisel pool Atlandi ookeani. Taktitundeliselt oli kapten selleks reisiks katnud laeva ehtinud Hitleri büsti laudlinaga.

Havannas aga inimesi maale ei lubatud ei põgenike ega turistidena, olgugi et neil olid viisad.

Kui kapten võttis kursi Floridale, hoolitsesid USA piirivalvelaevad selle eest, et laev ei pääseks rannikule ligi. Ka Kanada keeldus alust sadamasse lubamast. Nii pidigi laev pöörduma tagasi Euroopasse. Enam kui veerand pardal olnuist mõrvati holokausti ajal.

Teise maailmasõja eel ja ajal põrkasid natsirežiimi eest põgenenud juudid kõikjal vastu suletud uksi. Maailm vaatas tegevusetult pealt. Selle ilmekas näide on 32 riigi esindajate kohtumine Prantsusmaal Évianis 1938. aastal, kus tõdeti, et olukord on tõsine, kuid keegi peale Dominikaani Vabariigi ja Costa Rica polnud valmis põgenikke võõrustama. Kuigi 1948. aastal võeti just selliste situatsioonide kordumise vältimiseks vastu ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon, mille kohaselt on igaühel tagakiusamise korral õigus taotleda ja saada varjupaika, siis praegune meeleolu maailmas näib üha enam meenutavat Éviani konverentsi aegset õhustikku.

PÄEVA KOMM

Otsas näib olevat igasugune soov ehitada toimivat asüülipoliitikat või kogu ELi hõlmavat põgenike vastuvõtmise süsteemi.

Ühelt poolt räägivad lääneriigid kõlavalt rahvusvahelisel õigusel põhineva maailmakorra tugevdamisest – see on ju ka Eesti prioriteet ÜRO Julgeolekunõukogus –, teisalt aga on nende tegeliku varjupaigapoliitika keskne põhimõte inimeste tõrjumine kõigi vahenditega.

Sellesse mustrisse sobib hästi praegu Kreeka-Türgi piiril tekkinud olukorda puudutav arutelu, kus ELi kõrged esindajad räägivad piiride kaitsmisest ja varjupaigataotluste vastuvõtmise peatamisest.

Türgi provotseerib omakasupüüdlikult põgenikekriisi ELi piiril, aga kadunud tundub olevat ka igasugune tahe leida olukorrale muud lahendust, kui uks lihtsalt kinni lüüa. Otsas näib olevat igasugune soov ehitada toimivat asüülipoliitikat või kogu ELi hõlmavat põgenike vastuvõtmise süsteemi, mis austaks ka rahvusvahelisel õigusel põhinevat maailmakorda.

Tuleks küsida: kas kedagi üldse huvitab, et üks selle maailmakorra alustalasid – õigus varjupaigale – on kokku varisemas?

Märksõnad
Tagasi üles