Sisukord
Arter
Postimees
07.03.2020
Eesti Õpilase haigestumine tõi kooli sulgemise (1) Eesti Kongressil tõusis fööniks tuhast (8) Postimehe kultuurijuht Heili Sibrits kirjutas parima arvamusloo (2) Majandus Koroona näppas Marilt raha Välismaa Kohus: Dubai šeik korraldas oma laste röövimise Moskva lubab naised metrooronge juhtima Soome sõdureid süüdistatakse ajateenijate piinamises (1) Koroona vari laiub suurõppuse kohal (2) Arvamus Hübriidsõjas peaminister Kyriakos Mitsotakis (3) Üleöö kuumimaks nimeks (1) Areng karjääri lõpuni Eesti lennunduse valguskiir Juhtkiri: mida teha ja mida mitte teha (3) Marti Aavik: vesiniku-Eesti (2) Kultuur VIDEO ⟩ Kunst sinu ümber. Päris elu kunstnik Flo Kasearu Digikultuur. Andmestuv kultuuripärand Sport FISi ametnikud tahavad Holmenkolleni suusapühamut teotada Jaanus Kriiski kolumn: head sportlikku naistepäeva! (1) Autospordiliidus otsitakse muutusi ja sihti, mitte paleepööret Kliima Tuleviku-Eesti keskmes on vesinik (13) Merendus Amet korraldab laevaliine saarterahva tagaselja AK Reis riiki, millest keegi midagi ei tea VIDEO ⟩ Kunst sinu ümber. Päris elu kunstnik Flo Kasearu Digikultuur. Andmestuv kultuuripärand „Mäepealse lood“ – kellele ja milleks? Kas tõde pole endiselt olemas? Aja auk. Teismelise märg unenägu Juurikas. Tants pika tüdrukuga Nädala plaat. Kõrgepingepostidest inspireeritud närvikirev meistriteos Juurikas. Naistepäev Arter Rääkimata lugu: Kuuenda korruse padruniladu Karl Vaino tarbeks (7) Pole paremaid ja halvemaid aegu, on vaid nüüd ja praegu (2) Kliimavõitlus osutus Greta Thunbergi perele päästerõngaks (41) Seksi ja nalja saab alati liiga vähe! Tummine tükike Jaapanit: esimesed yakitori-vardad Eestis VIDEO. Twerk – häbematult seksikas tants (5) Koenigsegg Gemera ja teised, mida me oleks näinud Genfi autonäitusel, kui see oleks toimunud Kuidas me teame, milline koroonaviirus välja näeb? Mantlite missivõistlus Võitlus Ameerika hinge eest Meelelahutus Koomiks Sudoku

Pole paremaid ja halvemaid aegu, on vaid nüüd ja praegu

2 min lugemist
Neeme Raud FOTO: Liis Treimann

Hommiku-uudised ei tõota jälle midagi head: koroonaviirus koputab kohe meie korteri uksele, Euroopat ähvardab uus põgenikelaine, parempopulistide positsioonide kindlustuvad, silmapiiril virvendab uus majanduskriis, kliima soojenemise tõttu ei tea enam, kas on sügis, talv või kevad, sageli kõhutunde ajel riiki juhtiv USA president on jälle…

Ajad on keerulised, ohatakse omavahelistes vestlustes, teadmata, millal see võib muutuda.

Mind närib aga üha enam kahtlus, et paremaid aegu ei saabugi. Maailmas on ju pidevalt põhjust millegi üle muret tunda ning uudised jäävad neid muresid alati võimendama.

Mõtlesin sellele mõne kuu eest, kui vaatasin Berliinis suurt – esimest nii ulatuslikku – näitust Hitleri elust.

Natsirežiimi brutaalsus ei šokeerinud, see on teada. Meelde jäid aga 1930ndatel kirjutatud artiklid New York Timesist (NYT), mis seal väljas olid. Mulle ajakirjanikuna avaldas esmalt muljet keelekasutus: Ameerika lehemeeste ülevaated Saksamaal toimunust olid väga tänapäevases keeles ja stiilis, ei mingit arhailisust, vaid konkreetne, samas detailirohke pildiloomine sellest, mis toimus.

Aga need reportaažid mõjusid oma kiretus dokumentalistikas tänapäevaselt ka sellepärast, et nende kõrvale võiks vabalt panna pealkirjad/kirjeldused mõnest tänasest lehest, mis on kohati sama häirivad. 1930ndate lehelugude võrdlemine praegustega võib tunduda ehk tõesti kohatu. Aga samas ka mitte: uudistevahendajad ei osanud siiski veel aimata, mis tuleb, vaid edastasid fakte sellel kohta, mida nägid, ent allhoovus oli tollal ja on nüüdki mingi sõnulseletamatu ärevus.

Üks tuttav, nüüd Eestis edukas ärimees, otsustas igapäevasele uudistenarkoosiga elamisele juba aastaid tagasi lõpparve teha. «Ma lõpetasin NYTi lugemise,» teatas ta mulle ühel päeval, kui elasime mõlemad veel New Yorgis. «Enam ei suuda.» Ei suuda alustada iga päeva negatiivsuse ja ärevusega, mida esiküljel maalitav pilt maailmast tekitab, süvendades omakorda alateadvuses ebakindlust tuleviku ees. Nii otsustaski ta lihtsalt uudistevoost välja astuda, teades samas, et kui toimub midagi tõeliselt tähtsat, saab sellest nagunii teada. Oma otsusele on ta muide tänini kindlaks jäänud.

Mina, tollal uudisteajakirjanik, kel CNN oli 24/7 sisse lülitatud, ei suutnud siis ära imestada, kuidas nii, ilma uudisteta, on üldse võimalik. Kuni see nonstop-päevainfo-maailm mul endal sügava ärevushäire tekitas, lihtsalt sundis sealt välja hüppama ning uudiseid varasemast doseeritumalt tarbima. mida teen seni teadlikult. Sest uudistevoog (loe: närvilisus, ärevus, traagika) ei lõppe kunagi.

Mõne kuu eest vestlesin Ameerika kuulsa sõjafotograafi David Nachtweyga, kelle elutöö on olnud sõdade ja inimdraama pildistamine. Nüüd on temagi otsustanud sellest elust tagasi tõmbuda. «Sest sel ei tulegi kunagi lõppu,» kinnitas ta veendunult. «Iga konflikti, kriisi, draama järel tuleb järgmine. Meid jääb alati ärevusfoon ümbritsema. Ajakirjanikel on vaja seda mõistagi dokumenteerida, aga inimloomuse sõjakust nad muuta ei suuda.»

Karm tõdemus, et meie maailm ongi selline – pidevalt «põlev» –, seda ei muuda, ja see ei sisenda omakorda erilist lootust. Ent rahu kõige selle keskel aitab mul endale viimastel aastatel sisendada omalaadne mantra, mida aeg-ajalt meelde tuletan.

Selle saamiseks ei pidanud ma kallist raha maksma ega India gurude-tööstuse poole pöörduma, vaid avastasin selle meie oma Artur Alliksaarelt. Tema 60ndatel kirja pandud lihtsates sõnades on minu jaoks see iva, mis aitabki ümbritsevat ärevusfooni, koledust trotsides oma elu edasi elada nüüd ja praegu ja parimal võimalikul viisil, sest teist võimalust ei ole ega tule.

Ei ole paremaid, halvemaid aegu.

On ainult hetk, milles viibime praegu.

Mis kord on alanud, lõppu sel pole.

Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.

Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.

Seotud lood
06.03.2020 09.03.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto