Digikultuur. Andmestuv kultuuripärand

Inimloomad internetis. FOTO: Dado Ruvic, Reuters

Iga raamat räägib oma loo. Aga millise loo räägiksid kõik 193 000 eesti keeles ilmunud raamatut üheskoos? Enamik meist on harjunud kultuurist osa saama tükkhaaval: üks näitus, film, raamat korraga. Digihumanitaaria teadlased on aga juba mõnda aega uurinud digitaalsete meetodite abil hoopiski suuri kultuuriandmete kogusid: tekstikorpusi, pildi- ja filmiandmebaase, arhiiviallikate aegridasid jne.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Raamatuid ühekaupa lugedes (nn lähilugemine) saab teha põhjalikke mikroanalüüse, näiteks naisekäsitluse arengu kohta Tammsaare loomingus. Kirjandustekstide korpuste nn kauglugemine aga võimaldab nii keele- kui kirjandusteaduslikke makroanalüüse. Nii saab otsida vastuseid näiteks küsimusele, miks on 1960ndate luules ilm enamasti päikseline, 1970ndate lõpus aga muutub läbivalt vihmaseks.

Mahukate pildipankade visuaalanalüüs, alates ühe kunstimuuseumi kogu mõnekümnest tuhandest tööst või miljonist mangajoonistusest kuni Flickri kümnete miljonite piltideni välja, on esile toonud uusi žanre ja sarnaseid jooni kunstnike või fotograafide vahel, mida pole varem tähele pandud.

Kultuuripärandi andmed ei teki aga üksnes hoidlatesse kogunenud ainese digiteerimisel. Digikultuur on kõikjal meie ümber ja seda tekib iga klikiga üha juurde. Meie käitumismustrid ja osalus digiruumis loovad pidevalt andmeid, mida koguvad ja analüüsivad hoolega üleilmse haardega platvormid (Facebook, Google, Amazon jt), kes meie digikäitumist suunavad. Needki andmed on osa meie kultuuripärandist, mis aitab meie suhet tehnoloogiaga mõtestada. See puudutab meie online-suhtlusviise ja ostlemist, meie laikimisi ja jagamisi, meie Skype’i-kõnekoosolekuid, meediatarbimist, kommentaare ning paljut muud.

Praegu selliseid andmeid teadlikult ühtegi meie riigi digisalve ei jäädvustata. Jalajälg, mis meie digitaalsest elust mäluasutuste digihoidlatesse koguneb, on üpris staatiline. Meil on küll digitaalne säilituseksemplar, mis tagab, et viimastel aastatel ilmunud trükipärandit ja suuremat osa uuest filmipärandist enam eraldi digiteerida pole vaja. Meil on muuseumide kaasamis- ja kogumiskampaaniad ning kasvav digitaalse kunsti kogu. Rahvusarhiivi jõuavad ka riigi andmekogud ja asutuste digitaaldokumendid. Meil on ka veebi­arhiiv, mis talletab kord aastas kogu eesti veebiruumi. Sellestki kogumist kujunevad aja jooksul väärtuslikud toorandmed sisuanalüüsideks ja nutikate kultuurikrattide väljakoolitamiseks. Kuid selle kõige kaudu ei suuda me siiski jäädvustada oskusi ja tegevusi, mis on eri aegadel vajalikud olnud tehnoloogiaga toimetulemiseks.

06.03.2020 09.03.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto