Nädala plaat. Kõrgepingepostidest inspireeritud närvikirev meistriteos

King Krule. FOTO: Matt Crossick/Empics Entertainment

„Nagu surm ise laulaks hällilaulu,“ arvas üks muusikakriitik King Krule’i kolmanda albumi kohta. See oli tegelikult kiitusena mõeldud. Alles 25-aastane Archy Ivan Marshall ehk King Krule (varem Zoo Kid, vahel Edgar The Beatmaker) on unikaalne artist, kes sulatab oma muusikas kokku pahelis-depressiivse jazz-noir’i ja provotseeriva hiphopi, lisaks bravuurse postpungi ja maitseka elektroonika ning saab tulemuseks võimsa, otse naha alla pugeva ja seal vabalt voolama hakkava segu.

Urbanistliku inimkäsnana ahmib ta oma pooridesse supermarketites kuuldud vestlusi, katkeid hotellitelekatest nähtud multifilmidest, B-kategooria õudusfilmidest ja öisest lennujaamast. Lapsepõlvest mällu jäänud, menukast ja vahvast tele-show’st „Robot Wars“ inspireerituna tegi Archy spetsiaalse ühe-loo-eriprojekti „Hypno Disk“, mis sai nime tema lemmikroboti järgi ja mille ainus pala „It’d Been“ on digitaalsena kenasti saadaval Bandcampis 892,94 euro eest. Kui palju pala on alla laetud, pole teada.

King Krule vaimustub kõrgepingeliini postidest ning nende majesteetlikest siluettidest keset loodust. Kui oled neid kord märkama hakanud, ei siis enam ilma saa. Vähemasti kui oled King Krule. Kuidas täpselt kõrgepingepostid uut albumit mõjutanud on, seda ei oska ta isegi täpselt öelda, aga mõju igal juhul on, seda teab ta täpselt.

Küllap oleks tal endal ka pisut üllatav ning ehk natuke ebameeldivgi, kui keegi kõik tema krüpteeritud lüürika ja kodeeritud muusika lahti hammustaks. Muidugi on sellist masti annete puhul alati mõeldav, et mingit sügavamat sõnumit ei olegi, kõik on selge nagu kõige puhtam kristall. Või on King Krule omamoodi peegel, millest kuulaja näeb iseenda peegeldust. Vahel kohutavat, vahel talutavat. Põhimõtteliselt laseb ta kujutlused vabaks.

Stiilianalüüsid annavad King Krule’i muusika puhul väga huvitavaid tulemusi ning vahel suisa ootamatuid kombinatsioone, aga selle kõrval on jäänud enamasti kuidagi märkamata see, kuidas ta oma baritoniga ümber käib. Hääl on tema jaoks eraldiseisev muusikainstrument nagu iga teinegi ning sellega manipuleerides saavutab ta taas suurepäraseid ja ootamatuid kombinatsioone.

King Krule saab omal käel hakkama trummi, bassi ja klahvpillidega, programmeerimisest rääkimata, kuid tema lemmikpill on kitarr. Kitarridega on tal omamoodi armastuse-vihkamise suhe, mis algas siis, kui poiss oli alles kaheksa-aastane. Kitarride puhul tal margieelistusi ei ole, peaasi, et meeldiks ja sobiks. Väga kalleid pille üritab King Krule vältida, siis pole kahju, kui juhtud selle puruks peksma.

Oma varasemate albumite tüüpilisest pahura linnapoisi nartsissismist on King Krule üle saanud. Kolis neurootilisest Londonist välja, sai isaks. Selge see, et nii paistab maailm pisut uue, optimistlikuma nurga alt isegi siis, kui oled King Krule. 

King Krule plaat „Man Alive!” FOTO: Plaad

King Krule

„Man Alive!“

XL Recordings, 2020

5/5

Seotud lood
06.03.2020 09.03.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto