Marti Aavik: vesiniku-Eesti

Marti Aavik. FOTO: Postimees

Lugege tänase lehe keskkonnakülgedelt lugu vesinikutehnoloogiatest. Elektrit on meil vaja, tahaks olla soojas toas ja kihk on käia põnevais paigus (tahaks lennata, vurinal autos veereda jpm… kui viirus ükskord taganeb).

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Laias joones üldistades on tuulikute (või ka tuumajaamade) juures vesiniku tootmine sama, mis vilja sügisel aita panemine. Salvestamisel on alati hind, on kaod. Ometi, nii nagu me ei suuda lõikuspeol kogu vilja aasta peale ette ära süüa, ei lange (elektri)energia tootmise ja tarbimise tipphetked tingimata üks ühele kokku.

Vesinikku saab varuda, kui tuul puhub. Seda saab sarnaselt naftakütustega pumbata rongide, autode, laevade ja lennukite paakidesse ning sõita siis, kui süda lustib või kunde rahaga ahvatleb. Ja mis veel toredam, seda saaks teha Eestis nii, et tarvitame omamaist toodangut, nagu hoogsalt põlevkivi põletasime.

Usutav alguspunkt vesinikumajandusele Eestis oleks, et Rail Balticu rongid ei vuhiseks rööpaid mööda mitte traatidest elektrit haarates, vaid ise vesinikust elektrit tehes. Selles asjas on kuuldavasti bürokraatlikke takistusi. Näiteks RBd rahastava Euroopa Liidu poolt, sest vististi ei osanud keegi paberite koostamise ajal vesinikuronge tõsiselt võtta – tegutsemiskoht poliitikutele ning ametnikele muidugi kah.

06.03.2020 09.03.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto