Sisukord
Arvamus
Tänane leht
09.03.2020
Eesti Nutikodu muudab häkitavaks isegi külmiku ja elektripirni (1) «Kui keegi köhib, siis kõik põgenevad!» (3) Aukliku tänava elanikud tegid rannasõu Linn nõuab töötult invaliidilt kodu lammutamise eest tasu (4) Postimees rikkus head ajakirjandustava (1) Majandus «Ametnikud ja poliitikud mängivad tikkudega» (3) GALERII ⟩ Ansip nõuab Eesti hea maine taastamist (33) Välismaa Hollandis algab MH17 allatulistajate kohtuprotsess (7) Biškeki naistemarssi ründasid maskides jõuk ja politsei Saudi kroonprints kõrvaldas viimased rivaalid (1) Põhja-Iirimaa verisel pühapäeval venna kaotanu on 48 aastat õiglust oodanud Arvamus Juhtkiri: naise õigus olla (9) Kadri Kuulpak: viinast ja vabadusest (13) Arne-Lembit Kööp: keskhaigla must neljapäev (42) Rait Maruste: eestlaste õigused ja inimõigused (3) Kaire Jakobson: Eesti on muutumas kloostriks (1) Põhiseaduse riive (3) Meie Eesti Mihkel Kunnus: kas kool tõrjub perekonna välja? (8) Mihkel Kunnus: uue toimetaja tere (5) Mihkel Kunnus: elukestev õpe kui arengupeetus (1) Kultuur Ka unistused põlevad Mõttekast mõttetusest Iggy Lond Malmborgi suus Portreefilm staaradvokaadist: kuidas portreteerida ikooni? Sport Hooaja lõppakord kõlas Ilvese jaoks liiga vara Finaalturniir toimub Pärnu ja Avo Keeleta Embrich tõestas, et teda on vara maha kanda Indrek Reinbok: Jõesaar noppis mõnegi lauapalli, mis oli peaaegu vastaste oma Favoriidid vutiaasta avalahingutes ei vääratanud, tartlased alustasid võidukalt Tartu Raimu Hanson: elutöö tehtud, mis edasi? (1) Erkki Bahovski: igaühele planeetidevaheline malekongress (1) Puurmani rahvas kaebab Põltsamaa valla kohtusse (1) Koroonahirm kummitab ka kohalikke ettevõtteid Langel valmis Baltimaade suurim kardihall Sipsik on, Sipsik jääb, Sipsik olema peab! Meelelahutus Koomiks Sudoku

Raimu Hanson: elutöö tehtud, mis edasi?

4 min lugemist
Raimu Hanson FOTO: Kristel Kaljuvee

Paar nädalat tagasi, 26. veebruaril kell 9.19 saatis armas kolleeg Aime Jõgi mulle arvutisse kirja teatega, et tal on mulle uudis. Olin kodus haige. Aevastused, nohu ja köha ning nendega käsikäes tulnud põskkoopapõletik olid mind sundinud tööst toimetuses eemale jääma. Aime avaldas lootust, et vahest turgutab tervist pressiteade elutööpreemiast, mille üheks nominendiks on mind arvatud.

«Ma väga loodan, et Sina oled preemiasaaja. Palju õnne ja head vedamist soovin nüüd!» kirjutas Aime. «Ma olen esimene, kes sellest teatab, eks?»

Ta oligi esimene. Tubli toimetaja ja samuti väga hea ajakirjanik Vilja Kohler jäi kõigest paar minutit hiljemaks. Õnnitlusi tuli sel päeval ja mõnel järgmiselgi uksest ja aknast, eriti arvutiakendest, ja need mõjusid hästi, nii et perearst lõpetas haiguslehe.

Aitäh, Aime, Vilja, Merike, Kätrin, Mart, Urmas ja kõik teised õnnitlejad! Aitäh, doktor Anu Starkopf! Aitäh ka nendele kümnetele ja kümnetele, kes mind on õnnitlenud pärast preemia kättesaamist. Tänan teid, Hans H. Luik, Igor Rõtov, Toomas Leito (puhka rahus!), Jüri Ehasalu ja Margus Mets, kes te 5000 eurot kokku panite ja mulle andsite! See kõik annab jõudu jätkata.

Aga, oot-oot! Mida jätkata, kui sellega on antud vihje, et pikka pidu enam ei ole, elutöö on tehtud ja teist elu siin maamuna peal ju ei anta... Memento mori – pea meeles, et oled surelik!

Enne preemia saamist oli justkui kõik ilus. Lähemaks ajaks kavandatud lugude ideedest on nimekiri, mõni teema ja märksõna on seotud tähtpäevadega järgmisel paaril aastal. Ja nüüd siis järsku lõikab elutööpreemia jalad alt, sest paneb mõtlema sünniaastale 1957. Aga see paneb ka mõtlema, et tavaliste uudiste kõrval tuleb leida mahti säherduste tegemiseks, milles avaldub rohkem niisugust ollust, mis aastakümnetega ajakirjanikutöös kogetud.

See paneb ka mõtlema, et tavaliste uudiste kõrval tuleb leida mahti säherduste tegemiseks, milles avaldub rohkem niisugust ollust, mis aastakümnetega ajakirjanikutöös kogetud.

1

Ja seda on palju. Alates sellest ajast, kui Tartu ülikooli ajalehe toimetaja Rein Veidemann pani mind aastal 1975 kirjutama rebaste ballist. Ja sellest ajast, kui Ilmar Rattus (rahu tema põrmule!) mind Edasi toimetusse tööle võttis, kui olin veel üliõpilane. Ja sellest ajast, kui Vahur Kalmre mind aastal 2001 Tartu Postimehes reporteri ametisse vormistas. Tänan teidki!

Kas põhjendati ka, miks sa elutööpreemia said, küsis onu Volli, kui tuli meile laupäeval külla, et sauna minna. Vastasin talle, et 40 aastat kestnud järjepideva töö eest ühes ja samas toimetuses põhiliselt kultuurielu kajastamisel. Vähemalt niimoodi jäi meelde Tallinnas õpetajate majas ajakirjandusauhindade jagamisel Margus Metsa sõnavõtus kõlanud jutt minu kohta.

Kogu sõnavõttu ei suutnud meelde jätta. Ärevus oli suur, sest sama preemia võinuks saada Mati Määrits ja Toomas Kümmel. Nii et olin üllatunud, kui pidin astuma saali ette käepigistuste järele, millega kaasnesid tunnustus paberil ja ümbrikus patakas paberraha.

Aga ikkagi, mille eest? Ei ole ma ju kõvadel teemadel ehk poliitika ja majanduse lugude kirjutaja, nagu elutööpreemia saajad Silja Lättemäe (2019, Maaleht) ja Väinu Rozental (2018, Äripäev). Ei ole ma ka silmapaistvalt toimetusi juhtinud, nagu Peeter Raidla (2017, Maa Elu, Pärnu Postimees) ning Priit Hõbemägi (2016, Õhtuleht, Eesti Päevaleht, Eesti Ekspress).

Vist tabaski kümnesse mind laupäeval õnnitledes üks mu vana hea kolleeg. «Tõestasidki ära, et ausat töörügamist pannakse vahel ka tähele...» kirjutas ta.

Olen tõesti üritanud lugejate ette tuua võimalikult palju kultuurisündmusi, mistõttu on jäänud vähem aega ja jõudu põhjalikumate lugude kirjutamiseks. Sellist siblimist või rügamist olen ma endale põhjendanud tunnetusliku kohustusega aidata kaasa kultuuriloojate minu meelest eluliselt vajalikus tegevuses.

Mõned senised elutööpreemia saanud ajakirjanikud võivad riiulilt võtta raamatu, millel on nende nimi. Mul on küll luuletusi ja humoreske ilmunud siin-seal kaante vahel, aga oma raamatut ei ole ma kirjutama asunud, kuigi mitu teemat on soolas. Olen ikka arvanud, et uudiste kirjutamine ja kultuurilehekülje toimetamine on tähtsam. Ja olen mõelnud, et küll on veel aega ja loomingulist indu ka siis, kui tuleb toimetusest lahkuda.

Ma loodan, et lahkuda ei tule niipea. Ja indu andis preemia kõvasti juurde.

Tunnustus 40 väsimatu tööaasta eest

Meedialiidu pressipeol läinud reedel välja antud elutööpreemia võitis ajakirjanik Raimu Hanson, kelle töötee ajalehes Edasi algas juba 1980. aastal ning kes on väsimatult jätkanud Postimehes ja Tartu Postimehes.

Raimu Hanson on avaldanud luulet, kirjandus-, teatri- ja muusikaarvustusi, vesteid, humoreske, portreelugusid, intervjuusid ning reportaaže.

Elutööpreemia määratakse statuudi kohaselt inimesele, kes on pikema aja jooksul oluliselt edendanud Eesti ajakirjandust kas ajakirjanikuna või meediaorganisaatorina. Preemia eeldab, et saaja on küpses eas inimene – vähemalt 50 aastat vana. Elutööpreemia suurus on 5000 eurot.

Raimu Hanson on sündinud 25. märtsil 1957. Ta lõpetas Tartu 1. keskkooli 1975. aastal ja 1980 Tartu ülikooli filoloogiateaduskonna. Raimu Hanson on olnud ajalehe Tartu Riiklik Ülikool korrespondent 1977–79; Edasi/Postimehe korrespondent 1979–83, kooliosakonna juhataja 1983, kultuuriosakonna juhataja 1983–86, kirjade osakonna juhataja 1986–90, uudisteosakonna juhataja 1990–94 (sh Lõuna-Eesti Sõnumite peatoimetaja oktoobris 1991), uuriva ajakirjanduse grupi toimetaja 1994–95, laupäevalisa Postimees-Extra toimetuse juhataja 1995–97, toimetaja 1997–98, pühapäevatoimetuse toimetaja 1998–99, meediatoimetaja 1999–2001, Tartu Postimehe reporter alates 2001.

Viiendat korda välja antud elutööpreemia nominendid olid tänavu veel Toomas Kümmel, kes on teinud kaastööd Eesti Ekspressile, Eesti Ajale ja Eesti Päevalehele ning kirjutanud raamatuid, ja Lõuna-Eesti Postimehe ajakirjanik Mati Määrits, kes enne seda töötas 24 aastat Põlva Koidus. Preemia rahastajad on olnud ja nominendid välja valinud ajakirjandustaustaga eraisikud Hans H. Luik, Igor Rõtov, Toomas Leito, Jüri Ehasalu ja Margus Mets. TPM

Seotud lood
07.03.2020 10.03.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto