Iha täisväärtusliku elu järele

Hetk Vanemuise balletist «Neid oli kolm õde», fotol Maria Engel Mariana, Olivia Lenssens Irinana ja Yukiko Yanagi Olgana. FOTO: Rünno Lahesoo

Rebase tõdemine «Väikeses printsis», et peamine on silmale nähtamatu, juhib tähelepanu sellele, et elu suunavad tungid ja tunded jäävad argielulises saginas märkamatuks – nende silma hakkamiseks on vaja kunstide abi. Tantsukunstil on silmale tabamatu ja sõnades väljendamatu jaoks ammendamatu varasalv vahendeid liigutuste ja liikumiste kujundeid loovate mustrite abil. Küllap see on üks põhjusi, miks tantsulavastuste aluseks võetakse tuntud jutustused, müüdid, legendid, näidendid – sõnalised lood, mille kõige tähtsam osa ja sõnum on sageli ridade ja lausete vahele peidetud.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Ei ole selles mõttes erand Anton Tšehhovgi, kes tavaliste inimeste tavaliste lugude abil avab tavalisi igatsusi, ihasid, lootusi ja unistusi – kuid kõik need ilmnevad tekstivälises: häälevärinas, pilgus, žestis, kehapöördes, tarbetus liigutuses. Kõiges selles, millest sünnib tants.

Tšehhovi näidendi põhjal Vanemuises etendunud balleti «Neid oli kolm õde» tantsulise lahenduse lähtepunkti ja tugevusena näen just neid vahetult elust endast välja kasvanud olukordi ja liikumisi, mis koreograafilises võimenduses ja kujundlikkuses toovad esile inimeste õnneihaluse ja alla­andmise lootusetuna tunduvatele olukordadele.

09.03.2020 11.03.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto