R, 27.01.2023

Iha täisväärtusliku elu järele

Heili Einasto
, tantsukriitik
Iha täisväärtusliku elu järele
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Hetk Vanemuise balletist «Neid oli kolm õde», fotol Maria Engel Mariana, Olivia Lenssens Irinana ja Yukiko Yanagi Olgana.
Hetk Vanemuise balletist «Neid oli kolm õde», fotol Maria Engel Mariana, Olivia Lenssens Irinana ja Yukiko Yanagi Olgana. Foto: Rünno Lahesoo

Rebase tõdemine «Väikeses printsis», et peamine on silmale nähtamatu, juhib tähelepanu sellele, et elu suunavad tungid ja tunded jäävad argielulises saginas märkamatuks – nende silma hakkamiseks on vaja kunstide abi. Tantsukunstil on silmale tabamatu ja sõnades väljendamatu jaoks ammendamatu varasalv vahendeid liigutuste ja liikumiste kujundeid loovate mustrite abil. Küllap see on üks põhjusi, miks tantsulavastuste aluseks võetakse tuntud jutustused, müüdid, legendid, näidendid – sõnalised lood, mille kõige tähtsam osa ja sõnum on sageli ridade ja lausete vahele peidetud.

Ei ole selles mõttes erand Anton Tšehhovgi, kes tavaliste inimeste tavaliste lugude abil avab tavalisi igatsusi, ihasid, lootusi ja unistusi – kuid kõik need ilmnevad tekstivälises: häälevärinas, pilgus, žestis, kehapöördes, tarbetus liigutuses. Kõiges selles, millest sünnib tants.

Tšehhovi näidendi põhjal Vanemuises etendunud balleti «Neid oli kolm õde» tantsulise lahenduse lähtepunkti ja tugevusena näen just neid vahetult elust endast välja kasvanud olukordi ja liikumisi, mis koreograafilises võimenduses ja kujundlikkuses toovad esile inimeste õnneihaluse ja alla­andmise lootusetuna tunduvatele olukordadele.

Märksõnad
Tagasi üles