Philippe Jourdan: paastuaja armastuse eeskuju Itaaliast

Philippe Jourdan. FOTO: Mihkel Maripuu

Paastuaja mõte on ennastohverdav armastus, mis saab tihti nähtavaks alles kriisiolukordades, kirjutab Eesti katoliku kiriku piiskop Philippe Jourdan.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Lugesin hiljuti lugu kolmest Itaalia meditsiiniõest, kes olid tööl Codogno haiglas, kui 20. veebruari õhtul ilmus sinna «patsient 0», esimene koroonaviirusesse nakatunud itaallane. Need kolm õde, Dana, Giovanna ja Fabio, olid tol õhtul erakorralise meditsiini osakonnas. Nad ei lahkunudki sealt enam päevade viisi, nad magavad vaheldumisi ja aina jooksevad, pesevad, ravivad, lohutavad. Aeg-ajalt leiavad hetke oma lähedastele helistada.

Keegi pole tulnud neid välja vahetama. Kolleegid on leidnud vabandusi ja arstitõendeid – hirm nakatuda on liiga suur. Aga keegi ei tea, kuidas nad oleksid käitunud, kui nad oleksid olnud tol õhtul ise seal. Piir kangelase ja põgeneja vahel on sageli väga õhuke. Liiga kerge oleks öelda, et Dana, Giovanna ja Fabio olid ainsad tublid. Sel saatuslikul õhtul tegid nad seda, mida nad iga päev teevad. Aga seekord on nad kangelased: sellised, nagu me tahaksime alati olla, nende kolleegid aga niisugused, nagu me tavaliselt oleme. Sellised kriisid nagu praegune tuletavad meile meelde, et keegi ei saa elada teiste abita. Me kardame ohte, nii reaalseid kui ka kujuteldavaid. Ja sageli unustame need, kes meid kaitsevad. Selles kontekstis on võib-olla seekordne paastuaeg eriline.

09.03.2020 11.03.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto