N, 8.12.2022

Aimar Altosaar: silmakirjalikku abi pole vaja

Aimar Altosaar
, Meie Eesti toimetaja
Aimar Altosaar: silmakirjalikku abi pole vaja
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Aimar Altosaar.
Aimar Altosaar. Foto: Eero Vabamägi

Ühiskonnauurijad on väitnud, et riik on nii demokraatlik, kui demokraatlik on seal perekonnaelu. Tõenäoliselt võib sama öelda vägivaldsuse kohta.

Me usume, et Eesti ei kuulu selliste riikide hulka, kus asju aetakse jõu ja ähvardustega. Ometi on perevägivalla teema ikka aktuaalne, selle sügavaid juuri nägime hiljuti ka populaarses kirjandusklassika ekraniseeringus. Kõrvaltvaatajaile võib tunduda kummaline, miks lasevad inimesed pereliikmel end aastaid vaimselt ja füüsiliselt ahistada ega võta midagi ette, et päästa iseend ja lapsi terrori alt. Nagu on ka mõistmatu, kuidas võivad 21. sajandil haritud ja väljaspool kodu laitmatult käituvad inimesed kodustes oludes oma partneri suhtes olla kirjeldamatult julmad. Seda teemat tuleb üles võtta seni, kuni kõik, kes on selliste suhete ohvrid, saavad teadlikuks oma õigustest ja võimalustest abi saada.

Meie Eesti rubriigis on seda teemat eri aspektidest käsitletud juba mitu korda. Postimees on kajastanud perevägivallajuhtumeid ja nende lahendusi alati ka siis, kui päevasündmused selleks põhjust annavad. Lähisuhtevägivalla lugude kasvav ilmumissagedus ei tähenda loodetavasti mitte nende juhtumite hulga suurenemist, vaid ohvrite enamat julgust oma lugu ära rääkida. Kindlasti on see kõige kindlam viis ohjeldada neid, kes oma lähedaste kallal vägivallatsevad, ja tõmmata neile avalikkuse tähelepanu.

Naiste kongressil 6. märtsil rääkis erakordse põhjalikkusega Daniel Sepa jõhkrast vägivallast tema ohver Laura Christine Arba. Selline julge esinemine on kindlasti veel üks samm turvalisuse poole, sest vägivallatsejad peavad teadma, et ühel päeval tuleb neil hakata oma tegude eest vastust andma. Häbi ei pea tundma mitte ohvrid, vaid süüdlased.

Perelepitus vägivaldsetes situatsioonides tuleks ära keelata, sest soovitud tulemust see ei anna.

Tuntud on ka Pärnu naiste tugikeskuses töötava kogemusnõustaja Ene Veersalu lugu, kes 15 aastat kestnud vaimse ja füüsilise vägivalla alt pääsenuna aitab nüüd oma elu korda seada saatusekaaslastel. Nagu paljud teised, kes on suutnud end vägivaldsest suhtest vabaks võidelda, on temagi skeptiline praeguse perelepitussüsteemi suhtes. Ta peab seda lausa õudusunenäoks, sest iga n-ö lepitusseansi eel vajas ta naiste tugikeskuse nõustajatelt toetust ja juhtnööre ning pärast seanssi taas ülesturgutamist. Kurvaks teeb, et perelepitaja juures tuli tal käia ja lasta end aina uuesti hingeliselt traumeerida formaalsetel põhjustel, nimelt on lepitaja sõnal kohtus kaalu, kohtunikul on aga voli nii ohvri kui tema laste saatuse üle. Veersalu avaldab veendumust, et kõige parem teraapia on oma murest ja kannatustest kõigile rääkimine, kes vähegi kuulda tahavad, sest sellega aitame ja julgustame ka teisi abivajajaid. Teenekas poliitik ja jurist Siiri Oviir tunnistas juba 2017. aasta konverentsil «Lähisuhtevägivallast – näoga ohvri poole», et perelepitus vägivaldsetes situatsioonides tuleks ära keelata, sest soovitud tulemust see ei anna. Ta nimetas sellist tegevust sügavaks ohvristamiseks.

Kuid riigi veskid jahvatavad aeglaselt ja järjekindlalt ning iga hinna eest lepitamist harrastatakse laialdaselt. Ohvrite pisaraid ei usuta, usutakse pigem «taastava» lepitamise imettegevasse jõusse. Tänased lehelood näitavad, et kui ei aidata taastada vägivallaohvri enesekindlust ja usku riigi õiglusse ning kui ohver peab ametnike õnnistusel ründaja ja piinajaga «ära leppima», siis töötavad vastavad riigistruktuurid heal juhul tühikäigul, halvemal aga teevad ohvrite olukorra veel hullemaks.

Süüdi on alati vägivallatseja, mitte kunagi ohver. Kui sellest aru saadakse, siis tulekski vastavalt käituda. Kindlasti tuleb nõustuda väitega, et ka vägivallatseja on mingis mõttes ohver, katkine inimene, kes vajab abi. Loomulikult tuleb sellise inimesega tegeleda, selleks on aga teised institutsioonid. Viimane asi, mida teha, on jätta ta ühte ruumi oma tegude ohvriga! Silmakirjatsemisega ei aita me ei ohvrit ega vägivallatsejat, pigem süvendame nende mõlema probleeme.

Märksõnad
Tagasi üles