Loretta Kruusimäe: liitlased, keda lahutavad stereotüübid

Loretta Kruusimäe. FOTO: Madis Veltman

Puudega inimeste kohta on tervete peas stereotüübid, mis neid lahutavad, samuti koonduvad puudega inimesed eraldi ühingutesse. Koonduda võiks aga hoopis kokku ja millegi muu alusel kui lihtsalt puue, kirjutab sügava liitpuudega noor Loretta Kruusimäe.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Olen elanud kogu oma elu sügava liitpuudega ning kokku puutunud liiga paljude stereotüüpidega. Puuetega inimesi koondavad eri ühingud, aga ma arvan, et kuna puuded on väga erinevad, ei peaks neist ühingutest tegema oma elu sisu. Sellega lõikavad puuetega inimesed end ülejäänud ühiskonnast ära. Võib-olla peaks looma hoopis selliseid ühinguid, mis toovad puudega inimesed ja terved kokku, ja nad teevad koos n-ö tavalisi asju: lähevad kinno, teatrisse, räägivad niisama juttu. Ma usun, et see töötaks paremini kui messid ja loengud.

Puuetega inimestega seotud stereotüüpide tõttu kannatavad kõik. Omast kogemusest sügava liikumis- ning kõnepuudega inimesena saan öelda, et tihti arvatakse, et järelikult on mul ka vaimne puue. Minuga vesteldes vaadatakse esimesena mu saatja otsa ja küsitakse mu elulugu, isegi kui saatjaks on lihtsalt autojuht. Teinekord, kuigi paberitest on selgunud, et mu intellekt on eakohane ja mul ei ole eestkostet, helistavad ametnikud ikkagi mu emale, justkui eeldades, et ema otsustab mu elus kõike. Seaduse silmis on mu ema tegelikult kõrvaline isik ja on isegi seadusvastane hakata kellegi teisega peale mu enda minu asju arutama. On siiski ka häid näiteid – minuga suhtlevad otse ja kenasti DPD kullerid, kes toovad mulle netipoest tellitud kaupa.

10.03.2020 12.03.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto