/nginx/o/2017/12/07/7385949t1he641.jpg)
/nginx/o/2020/03/10/13000752t1h6105.jpg)
Perearst ja Tartu Ülikooli peremeditsiini professor Ruth Kalda (pildil), kes on aastaid tegelenud lähisuhtevägivalla äratundmise ja selle teadvustamisega perearstide hulgas ning algatanud teema õpetamise residentuuris, ütleb, et oskus vägivallale viitavaid märke oma patsientide juures ära tunda on perearstidel paranenud.
Perearst ja Tartu Ülikooli peremeditsiini professor Ruth Kalda (pildil), kes on aastaid tegelenud lähisuhtevägivalla äratundmise ja selle teadvustamisega perearstide hulgas ning algatanud teema õpetamise residentuuris, ütleb, et oskus vägivallale viitavaid märke oma patsientide juures ära tunda on perearstidel paranenud.
Kas perearstid märkavad vägivalda?
Viis-kuus aastat tagasi viis Eesti Avatud Ühiskonna Instituut perearstide hulgas läbi uuringu, millest selgus, et lausa 95 protsenti perearste on kohanud vastuvõtul naisi, kel esineb vägivalla tundemärke, nii füüsilisi kui vaimseid. 60 protsenti perearstidest ütles, et lisaks igapäevasele meditsiinilisele abile on nad ohvreid aidanud, valdavalt ollakse nõustaja rollis, soovitatakse pöörduda juristi, psühholoogi, politsei poole, antakse vajalikke kontakte jne. Teadlikkus ja oskus seda tähele panna on kindlasti kasvanud. Noortele õppivatele perearstidele oleme ka viimased kuus aastat iga aasta selleteemalisi koolitusi korraldanud.
Kuidas on perevägivalla juhtumite arv viimasel ajal muutunud?
Kuna minul ametlikku statistikat kõigi perearstikeskuste kohta ei ole, saan lähtuda oma kogemusest. Ja see näitab, et sellest julgetakse rääkida enam kui varem. Väga sageli selgub, et praegu vaevava depressiooni, ärevuse, söömishäirete või alkoholiprobleemi taga on aastaid varem kogetud vägivald, ka seksuaalne.
Sellest tsüklist on naisel olnud väga raske väljuda. Kui ta seda lõpuks on teinud ja abi otsinud ning politsei ja kohtu poole pöördunud, lükatakse ta seaduslikul viisil samasse tsüklisse tagasi.
Mida perearstid peaksid tegema, kui nad märkavad või kahtlustavad perevägivalda oma patsientide peredes?
Laste vastu suunatud vägivalla kahtluse korral tuleb alati reageerida, pöörduda sotsiaal- või lastekaitsetöötaja poole. See on kohustus, mis on seadusega sätestatud. Samuti on siis, kui vägivallaaktid toimuvad peres, kus on alaealised lapsed, sest nemad on kannatajad isegi siis, kui otsene vägivald ei ole nende vastu suunatud.
Täiskasvanute puhul on meil kohustus kohe teatada politseisse, kui tegu on esimese astme kuriteoga. Teistel puhkudel oleme sageli nõustajad, saame suunata kannatajat abi otsima. Mõnikord tuleb selleks teha väga järjepidevat tööd.
Kas perearstidel on seisukoht taastava lepituse rakendamise kohta perevägivalla juhtumite puhul?
Perearstide üldist seisukohta pole me kujundanud, kuid minu arvates seatakse selles protsessis mingid muud huvid kõrgemale ohvri ohutusest, mis peaks olema esmane. Kas me saame olla ikka kindlad, et naine läheb sellesse lepitusse päris vabatahtlikult? Oma olemuselt on perevägivald protsess, kus vägivald on korduv ning sellele järgnebki leppimine ja andestamine. Sellest tsüklist on naisel väga raske väljuda. Kui ta seda lõpuks on teinud ning politseisse ja kohtusse pöördunud, lükatakse ta seaduslikult sinna tsüklisse tagasi. Nii võib kannatanu kaotada lõpuks usalduse kohtusüsteemi vastu. Peale selle on vägivallatseja ümbersünd pikaajaline protsess, samamoodi ohvri vaimse ja füüsilise tervise taastumine. Seda mõõdetakse aastates.
Ohvriabi: kui koged või oled kogenud lähisuhtevägivalda, saad abi sotsiaalkindlustusameti ohvri- abi kriisitelefonilt 116 006 või veebist palunabi.ee lehelt. Kriisinõustamine on ööpäev läbi tasuta.
MTÜ Tallinna Naiste Kriisikodu: nõustamine E–R kl 8–17 tel 526 4697. Ööpäevaringne vastuvõtt majutusse ja kriisinõustamine 24 h tel 5396 9834. E-post tallinn@naisteabi.ee.
