N, 2.02.2023

Jürgen Ligi: millega tegeled, riigikogu esimees?

Jürgen Ligi
, riigikogu liige (Reformierakond)
Jürgen Ligi: millega tegeled, riigikogu esimees?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 14
Jürgen Ligi.
Jürgen Ligi. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Vastupidiselt väljakujunenud tavadele ameti erapooletusest käitub riigikogu esimees Henn Põlluaas erapoolikult ja agressiivselt, kirjutab riigikogu liige Jürgen Ligi (Reformierakond).

Millega tegeled, riigikogu liige?» on hea küsimus sõltuvalt toonist. Ajakirjandus sellele vastuseid suurt ei vahenda ja enesereklaam teadagi tõukab eemale. President küsis seda üsna retooriliselt aastapäevakõnes, aga varem on tal selle ajendiks olnud konkreetsed juhtumid, kus valitsus aru andmise asemel riigikogu sõimab ja too näib sellega justkui leppivat. Ta on öelnud, et eelkõige on siin küsimus riigikogu juhatusele, ent elevant saalis on siiski riigikogu esimees, kes meil olukordades, kus peaks parlamendi väärikust kaitsma, sekkub hoopis valitsuse poolel.

Aga allakäik Toompeal on märksa üldisem, sest ka sellist soovimatust pidada debatti ja kaitsta oma tõde pole minu kogemuse põhjal, millest põhjalikumat pole paraku enam võtta, ei valitsusel ega parlamendil varem olnud.

Oma staatuse tõttu peidab Kersti Kaljulaid rahulolematust idealistlikku konstruktsiooni, justkui saaks seadusandja kui tervik olla tõhus enesekehtestaja, jättes targu täpsustamata, et parlamendi enamus on see, kes otsustab parlamendi juhatamise, kinnitab valitsuse ja määrab eelnõude ja väitluse saatuse. Ja enamuse huvi võimu ja valitsust säilitada käib institutsioonist kõrgelt üle.

Riigikogu on muide tavapärane selle poolest, et vastupidi üldisele arvamusele ollakse seal pigem igavalt viisakad ja kiretud kui aina üksteist solvavad. Seda on lihtne kontrollida: opositsioon ei sõdi sugugi kõigele vastu, vaid hääletab enamiku eelnõude poolt. Otse publikuni jõuavad riigikogust ainult lühiformaadid, mis on pisut erksamad, sest ongi mõeldud valitsuse mugavus­tsoonist välja saamiseks ja tema sisu proovile panekuks, ent seal ei avane midagi süvitsi, kui vastaja just ei taha.

Opositsiooni toetus valitsuse eelnõudele ei tulene paraku veenmisest, vaid iseteadmisest ja -küsimistest. Nii näiteks olen mina rahanduskomisjonis viimastel aastatel kaitsnud valitsuse eelnõusid rohkem kui koalitsioonisaadikud kokku, et pealiskaudsus ei tooks ülemäärast kriitikat ja saali ettekannetesse saaks sisu.

Koalitsioon pole vastu toetanud ühtki opositsiooni eelnõu, kuigi nende kvaliteet on tegelikult tavatult hea. Riigikogu enamus ei lase end lihtsalt segada ja siin pole suurt vahet, kas ta kehtestab võimu vaikides või loeb ka ette varem paberile pandud teksti, mida ei ole enamasti mõjutanud seni kõlanud argumendid. Opositsiooni maha hääletamine kohe esimesel lugemisel ei ole alati olnud nii valimatu.

Loomulikult pole spiikril isiklikku välispoliitikat, mis lubaks näiteks halvustada liitlasi või nõuda naabritelt territooriumi.

Riigikogu esimees on ameti järgi parlamendi erapooletu juhataja ja esindaja, aga kes on Henn Põlluaas kirelt, saab lugeda tema viimasest intervjuust (EPL 25.02.2020). Kogenud riigimehe vaate asemel ühiskonnale ja parlamendile on see noorparteilase siun opositsiooni pihta. Ta omistab parlamendikaaslastele kõigele kõiges vastu olemist, ministrite närvi ajamist, vastu töötamist, halbu rahvusvahelisi uudiseid, demagoogiat, süüdistamist, räigeid väljaütlemisi, asjalike küsimuste puudumist, sisulise töö mittetegemist jms. Samu ideid kordas riigi idee poolest teine mees ka teledebatis.

Faktid Põlluaasa hinnanguid ei kinnita. Kui talt küsiti tõendeid «räigete väljaütlemiste kohta», nimetas ta sümptomaatiliselt ühe ja mitu kuud vana erandi, mis kinnitab riigikogu vaoshoituse reeglit. Too fraas polnud küll päris kirjakeelne, mispärast ütleja isegi vabandas, aga ka ei enamat kui rahvalikum vorm «sõnniku viskamisest», millel on lausa Eesti poliitikaajaloolised juured.

Henn Põlluaas juhatajana nautis võimalust saadikule moraali lugeda, mis on eriti variserlik mehelt, kes ise on jätnud stenogrammi roppust, milles poliitilist traditsiooni pole. Aga jutt pole sellest, kes on mustem, vaid et poliitiliselt erapooletus ametis on ta erapoolik. Põlluaas võib minna pulti ja tühja koha pealt süüdistada «sotse ja reformikaid» Laari valitsusena «rahvale näkku valetamises» ja jätta loomulikult kõrvale toonase peaministripartei, parajasti liitlase. Ta kaitseb valitsust küsimuste eest, lõpetades istungeid mitu minutit varem, ja arupärimiste eest, saates neid tagasi vormilistel põhjustel, mida keeldub riigikogule selgitamast. Esimesest päevast peale reageerib ta hurjutamisega täiesti praktilisele küsimusele näiteks päevakorra kohta, kus nädala eelnõud on kuhjatud ühte pärastlõunasse.

Kui peaministri kohusetäitja, aruandekohuslane, nimetas riigikogu ajusurnud seltskonnaks, oli parlamendi esimehe kogu kommentaar «meie kohta on öeldud palju hullemini». Aga tema «meie» peab olema riigikogu, mitte partei ja valitsus, rääkimata sellest, et poliitikud tegelikult reeglina selliselt ei suhtle või et see saaks olla üldse õigustus. Rahulolevalt on ta vastu võtnud ka parteikaaslaste kärkimised parlamendi peale stiilis «tropid» ja «peksa andmised».

Et spiiker esindab kogu parlamenti ja valijaskonda, selle kohta on riigiti nii reeglid kui tavad. Tal võib puududa hääletamise õigus, ta ei kuulu vahel ka fraktsiooni ega reeglina komisjonidesse, talt nõutakse konsensust aseesimeestega ja nood on tal ka opositsioonist. Loomulikult pole spiikril isiklikku välispoliitikat, mis lubaks näiteks halvustada liitlasi või nõuda naabritelt territooriumi, nagu aga teeb Henn Põlluaas.

Ülo Nugis, Toomas Savi, Ene Ergma ja Eiki Nestor olid väga erinevad juhatajad, kahjuks erineva kogemusega, aga mitte vaigistavad, ründavad ega õigustavad. Henn Põlluaasaga on vastupidi. Enamik riigikogust saab aru ja loodetavasti söandab seda 26. märtsil ka hääletamisega tunnistada.

Märksõnad
Tagasi üles