Sisukord
Kultuur
Postimees
04.04.2020
Arteri intervjuu ⟩ Minister Tanel Kiik: aprilli keskpaik tuleb kõige raskem (8) Eesti Lootuskiiri on, imeravi veel mitte Koroona alistas särasilmse rahva­tantsija Linnahalli korrastamine lükkub teadmata ajaks edasi (3) Koroonakriis sundis testitulemused liikuma reaalajas Siseministeerium maksab juhtidele kopsaka preemia (10) Haige mees sai ravile pärast inimese ründamist Majandus Mari portfell kukkus koroonakriisiga miinusesse (6) Koroonakriisi võimalik võitja Marati juht: saan hakkama ka masina ja leti taga! Välismaa New Yorgis sunnitakse tööle ka koroonahaiged meedikud (1) Stoltenbergi sõnul jätkab NATO Baltimaade kaitsmist nagu alati (5) Raport soovitab harjutada vägede Baltimaadesse toomist (1) Lawrence: raudteel liigub sõjatehnika kiiremini (1) Hodges: Venemaa ei mõtle «sõjas» või «ei ole sõjas» (1) Arvamus Juhtkiri: kiire toiduabi väldib nakatumist Nädala nägu ⟩ Raskete kohtade hirm Piiride nihutajad Komandör kaotas närvi (6) Õige inimene õiges kohas (1) Sport Ville Arikese kolumn: koroonakriis näitab ära sportlaste sisu POSTIMEHE EKSKLUSIIV ⟩ Läti mitmevõistleja rühib Kirdi imelise tööeetika ja eestlaste professionaalsuse abil tagasi tippu Merendus Ehitusloata kaldakindlustus annab Kloogaranna suvilale lisaaega (16) Tallinn Linnahalli korrastamine lükkub teadmata ajaks edasi (3) AK Kaido Kama: õppetunnid, millest ei õpita (10) Mikael Raihhelgauz: põimsus peab edasi kasvama «Koroona» naabrid Kaupo Vipp: teame, aga ei usu (1) EÜS 150: inime on mõõt! (1) Õpetlik isolatsiiniajastu lauamängu Nupukoroona Kunst sinu ümber. Peidetud lugude jutustaja Jaanus Samma (1) Poola suurkuju ja eeskuju NÄDALA PLAAT: Reisialbumid Tallinnast Los Angelesse, Göteborgist Ühendkuningriiki Plaat, mis vaatab mööda Juurikas. Minu eriolukorra päevik Arter Arter ⟩ Suur sõda meditsiini lipulaeva pardal: miks pidi kliinikumijuht ootamatult lahkuma? (9) Kõik lõpeb kord... aga millal? Kohutav reis: avalik rööv ja kriminaalist prints (5) Hiina pikksilm. Huawei P40 Pro: kas saame hakkama Google‘ita? (1) Linn ja auto. Sõiduproov Volkswageni väikse elektrikaga (1) Marati juht: saan hakkama ka masina ja leti taga! Meelelahutus Koomiks Sudoku
minu meedia
Minu Meedia digi­paketiga saad piiramatu ligipääsu Postimehe ja maakonnalehtede tasulisele sisule nii veebis, mobiilis kui tahvlis.
Telli minu meedia

Noorus on ilge aeg, noorus ei tule iial...

5 min lugemist
Peedu Saare «Mailased» on Tartu-teemaline romaan, mis püüab oma sündmuste peamist toimumiskohta jõudumööda mütologiseerida. FOTO: Margus Ansu

Peedu Saare esikteos, 2018. aastal ilmunud jutustus «Pascual», pakkus tõestuse autori igati küpsest kirjutamisoskusest, ent lugu ise jooksis hoolimata paljulubavast hakatusest mättasse kinni mitte üksnes peategelase, vaid ka minu kui lugeja jaoks. Kirjaniku kujutlusvõime kippus poolel teel kangestuma ning karakteriloome jäi kiduma, põnevus ja salapära uppusid sihitu sentimentalismi ja plakatliku didaktika tulvavetesse. Saare järjekorras teine teos, mullu välja tulnud «Mailased», mõjub selles liinis suuresti kui «Pascual. Duubel 2». Tegu on samuti pikema jutustuse mastaabis bildungsroman’iga, milles Saar on tõstnud nii kirjutatu mahtu kui ka kunstilisi panuseid.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Nimelt üritab ta emotsionaalse ja esteetilise mõju kasvatamise nimel segada omavahel kahte narratiivse kunsti kõige suurema paatose- ja pisarapotentsiaaliga nähtust: armastust ning surma. «Mailased» näib olevat katse lajatada sentimentalismi topeltlöök otse kaitsetu lugeja hinge – portreteerida romantilise kire võlu ja valu selle arvukates tumehallides varjundites. Ent minu puhul, nagu juba öeldud, läksid mõlemad löögid ohutu kaarega sihtmärgist mööda. Miks?

Esiteks teose vorm. Peedu Saar on kirjutanud oma lühiromaani armastuskirja vormis, otsekui soovist vahendada lugejale armukire võimalikult tõetruuna mõjuvat kasutajakogemust. Kuid see ei toimi suuresti samadel põhjustel, mis muutsid ebaveenvaks «Pascualis» kasutatud päevikuvormi: autori suutmatus ja/või soovimatus püsida ühes stiiliregistris ning hoiduda lõpututest kirjeldustest ja otsekõne katketest, mis töötavad oma literatuurses ilulevuses vastu siiruse, vahetuse ja autentsuse ideaalile.

Samuti ei veennud mind Saare kalduvus rääkida oma teksti ainuisikulisest adressaadist läbisegi teises ja kolmandas isikus, sageli kõrvuti asetsevates lausetes (nt lk 89, 163). On see nüüd kontseptuaalse ülemõtlemise, vähese järelemõtlemise või tehnilise alatoimetamise tulemus, mine võta kinni, aga mõjus lugedes, andestatagu läbikukkunud kalambuur, pretensioonika lohakusena. Kõnealuste vormimängude tõttu kaotab Saar suurima, mida tal autorina üldse kaotada on: oma autorihääle ja autoripositsiooni.

Teiseks suureks veskikiviks kaelas, mis «Mailaste» lool «lendu» ei lase tõusta, kujunes minu jaoks – nagu ka «Pascuali» puhul – minajutustaja karakter, kes on üheplaaniline, pealispindne ja stereotüüpne. Ning seega kahjuks ülimalt ebahuvitav. Ja oma ebahuvitavuses isegi kergelt ärritav.

«Mailaste» peategelane on dekadentsi halvimate traditsioonide vaimus loodud romantiline kangelane: üksildane, omaette hoidev, kergelt melanhoolne ja isegi resigneerunud, ent samas tundlik ja otsapidi koguni kirglik. Lugeja näeb teda konutamas ja norutamas eraldatud maatalus ning Tartu kõrtsiustel ja Toomel, uitamas sihitult Emajõe ääres ja surnuaedades, kohati koguni pargipingil ööund magamas.

Romaani esiarmastajapaari esmakohtumine, mis kujuneb teose intriigi ja romantilis-traagilise kammertooni seisukohast saatuslikuks, leiab aset, nagu peategelane seda kirjeldab: «treppide kõrval, kus [...] ma Sind justkui ootasin, suits näpus, pudel käes ja purupurjus» (lk 83–84). Minajutustajast noormehe põgus läbikäimine tüdrukuga, kellest kujuneb tagantjärele tema muusa, pakub muuhulgas sellist teabevahetust, mis minusugusel – eakal, kärsitul ja kalestunud – lugejal kiiresti keti maha viskas: ««Kes sa oled?» küsisid. Raputasin pead, nihelesin, tahtsin Su pilku endalt lahti raputada. «Lihtsalt mingi tüüp, mitte keegi, vabandust, ära muretse...» Sa ei öelnud midagi» (lk 65–66).

«Mailased» võiks vabalt kanda alapealkirja (või koguni ad hoc žanrimääratlust): «Igatsuse anatoomia». Tekst on kirjutatud raamatus kujutatud sündmuste suhtes tagantjärele perspektiiviga, pakkudes jõudumööda nii romantilise igatsuse eel- kui järelmaitset, mis – nagu minajutustaja ütleb – oli kõneväärselt sageli «kannatus esimesest minutist viimaseni» (lk 109). Ning seega saavad peategelast vallanud vastamata armukire tasuta kaasaanneteks kiiresti ohjeldamatu joomine, halvasti varjatud enesehaletsus, anonüümsed üheöösuhted ja sihitu ekslemine mööda koduvabariiki. Ning hiljem, nagu põgusalt osutatakse, ka kaklemine ja varastamine.

Kolmandaks. Eelesitatud tagajärgede loend omandaks mingigi psühholoogilise veenvuse ja otsapidi ehk ka kunstilise veetluse, kui see oleks kausaalses mõttes põhjusega proportsioonis. Tsiteerin siinkohal (vabas tõlkes ja mälu järgi) Nietzschet: «Pimeda vaaruv ja kobav samm annavad tunnistust selle päikese valgusest, millesse ta on vaadanud.»

«Mailased», või õieti küll tema lugejad, on antud teose kontekstis sellest «päikesest» ilma jäetud. Saar pole suutnud või soovinud jutustuse naispeategelasele, kes on suuresti selle loo katalüsaator ja võti, anda mingitki kirjanduslikku kuju, mis oleks lugeja jaoks informatiivne ning korrelatsioonis tema esile kutsutud tundepuhangutega. Minajutustaja mõtted ja tunded ei peegelda rohkemat kui õhkamisi stiilis: «Kui pagana armas Sa oled!» (lk 71).

03.04.2020 04.04.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto