Sisukord
Kultuur
Tänane leht
26.09.2020
Eesti Eesti lühiuudised Ametid selgitavad: mis saab perevägivalla ohvrist pärast pöördumist edasi? (4) Toomas Frey (13.12.1937 – 23.09.2020) – ökoloog suure algustähega Autoentusiast võitleb roosteussiga Šimpansid saavad jälle õueaedikus uneleda Ossinovski: keskkonnaministeerium on metsapoliitikas tohutult läbi kukkunud (1) Majandus Esimest investeeringut tehes jälgi kulusid Olulist roheenergiaga tegeleva Ignitise IPOst Välismaa Välismaa lühiuudised Komimaa riigipeaks valiti eesti juurtega viroloog (5) Hiina saadab tiibetlasi sunnitööle Prantsuse neiu sai seeliku kandmise eest sinise silma (13) Tasmaania rannal hukkus 380 vaala USA valimised 2020 ⟩ Vabariiklased loodavad ülemkohtust valimiste päästjat (4) Arvamus Anneli Porri: «Kunst ongi ebastabiilne, paikapanematu, pidevalt uuenev ja eest ära nihkuv» (4) Video ⟩ Kunst sinu ümber. Kunstnik Maria Kapajeva: «Emaks saamine on valik, mitte elementaarsus» (3) Toomas Kiho: mets ja ohutu liiklemine Juhtkiri: Tiibeti õiguste eest (1) Aarne Seppel: Isamaa vajab peeglit (1) Aavo Kärmas: muudame Eesti suureks taastuvelektritootjaks (2) Kultuur Anneli Porri: «Kunst ongi ebastabiilne, paikapanematu, pidevalt uuenev ja eest ära nihkuv» (4) Video ⟩ Kunst sinu ümber. Kunstnik Maria Kapajeva: «Emaks saamine on valik, mitte elementaarsus» (3) Sport Pariisis puudub neli esikümne naist, kuid see ei tee Kontaveidi-Kanepi elu hõlpsamaks Spordi lühiuudised FC Flora jõudis unistuste maa lävele Pealinna võimutsemine suretab Eesti sporti (1) Merendus Viking Line’i riskantsed manöövrid Ahvenamaal Merenduse lühiuudised AK Anneli Porri: «Kunst ongi ebastabiilne, paikapanematu, pidevalt uuenev ja eest ära nihkuv» (4) Ruth Bader Ginsburg ehk kurikuulus RBG Marti Aaviku essee: kana külmutamine ajakirjanduses EKI keelekool: kuidas õigesti adresseerida? Taavet võidab Koljatit kübersõjas Marek Strandberg: ja valgus saigi! Prohveti minoorsed sõnad (3) Kes oli Artur Sirk? Video ⟩ Kunst sinu ümber. Kunstnik Maria Kapajeva: «Emaks saamine on valik, mitte elementaarsus» (3) Vikerkaar loeb. Mida teha pärast orgiat? (1) Romaan noore naise ja vana mehe hingesugulusest Ajastupilt täiustub Nädala plaat. Marilyn Mansoni luupainajate väljanäitus Aja auk. Rikkuse diskreetne võlu ehk Bryan Ferry 75 Nädala plaat. Kas me tahame Marilyn Mansonit? Juurikas. Kiired ja osavad Meelelahutus Koomiks Sudoku

Noorus on ilge aeg, noorus ei tule iial...

5 min lugemist
Peedu Saare «Mailased» on Tartu-teemaline romaan, mis püüab oma sündmuste peamist toimumiskohta jõudumööda mütologiseerida. FOTO: Margus Ansu

Peedu Saare esikteos, 2018. aastal ilmunud jutustus «Pascual», pakkus tõestuse autori igati küpsest kirjutamisoskusest, ent lugu ise jooksis hoolimata paljulubavast hakatusest mättasse kinni mitte üksnes peategelase, vaid ka minu kui lugeja jaoks. Kirjaniku kujutlusvõime kippus poolel teel kangestuma ning karakteriloome jäi kiduma, põnevus ja salapära uppusid sihitu sentimentalismi ja plakatliku didaktika tulvavetesse. Saare järjekorras teine teos, mullu välja tulnud «Mailased», mõjub selles liinis suuresti kui «Pascual. Duubel 2». Tegu on samuti pikema jutustuse mastaabis bildungsroman’iga, milles Saar on tõstnud nii kirjutatu mahtu kui ka kunstilisi panuseid.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Nimelt üritab ta emotsionaalse ja esteetilise mõju kasvatamise nimel segada omavahel kahte narratiivse kunsti kõige suurema paatose- ja pisarapotentsiaaliga nähtust: armastust ning surma. «Mailased» näib olevat katse lajatada sentimentalismi topeltlöök otse kaitsetu lugeja hinge – portreteerida romantilise kire võlu ja valu selle arvukates tumehallides varjundites. Ent minu puhul, nagu juba öeldud, läksid mõlemad löögid ohutu kaarega sihtmärgist mööda. Miks?

Esiteks teose vorm. Peedu Saar on kirjutanud oma lühiromaani armastuskirja vormis, otsekui soovist vahendada lugejale armukire võimalikult tõetruuna mõjuvat kasutajakogemust. Kuid see ei toimi suuresti samadel põhjustel, mis muutsid ebaveenvaks «Pascualis» kasutatud päevikuvormi: autori suutmatus ja/või soovimatus püsida ühes stiiliregistris ning hoiduda lõpututest kirjeldustest ja otsekõne katketest, mis töötavad oma literatuurses ilulevuses vastu siiruse, vahetuse ja autentsuse ideaalile.

Samuti ei veennud mind Saare kalduvus rääkida oma teksti ainuisikulisest adressaadist läbisegi teises ja kolmandas isikus, sageli kõrvuti asetsevates lausetes (nt lk 89, 163). On see nüüd kontseptuaalse ülemõtlemise, vähese järelemõtlemise või tehnilise alatoimetamise tulemus, mine võta kinni, aga mõjus lugedes, andestatagu läbikukkunud kalambuur, pretensioonika lohakusena. Kõnealuste vormimängude tõttu kaotab Saar suurima, mida tal autorina üldse kaotada on: oma autorihääle ja autoripositsiooni.

Teiseks suureks veskikiviks kaelas, mis «Mailaste» lool «lendu» ei lase tõusta, kujunes minu jaoks – nagu ka «Pascuali» puhul – minajutustaja karakter, kes on üheplaaniline, pealispindne ja stereotüüpne. Ning seega kahjuks ülimalt ebahuvitav. Ja oma ebahuvitavuses isegi kergelt ärritav.

«Mailaste» peategelane on dekadentsi halvimate traditsioonide vaimus loodud romantiline kangelane: üksildane, omaette hoidev, kergelt melanhoolne ja isegi resigneerunud, ent samas tundlik ja otsapidi koguni kirglik. Lugeja näeb teda konutamas ja norutamas eraldatud maatalus ning Tartu kõrtsiustel ja Toomel, uitamas sihitult Emajõe ääres ja surnuaedades, kohati koguni pargipingil ööund magamas.

Romaani esiarmastajapaari esmakohtumine, mis kujuneb teose intriigi ja romantilis-traagilise kammertooni seisukohast saatuslikuks, leiab aset, nagu peategelane seda kirjeldab: «treppide kõrval, kus [...] ma Sind justkui ootasin, suits näpus, pudel käes ja purupurjus» (lk 83–84). Minajutustajast noormehe põgus läbikäimine tüdrukuga, kellest kujuneb tagantjärele tema muusa, pakub muuhulgas sellist teabevahetust, mis minusugusel – eakal, kärsitul ja kalestunud – lugejal kiiresti keti maha viskas: ««Kes sa oled?» küsisid. Raputasin pead, nihelesin, tahtsin Su pilku endalt lahti raputada. «Lihtsalt mingi tüüp, mitte keegi, vabandust, ära muretse...» Sa ei öelnud midagi» (lk 65–66).

«Mailased» võiks vabalt kanda alapealkirja (või koguni ad hoc žanrimääratlust): «Igatsuse anatoomia». Tekst on kirjutatud raamatus kujutatud sündmuste suhtes tagantjärele perspektiiviga, pakkudes jõudumööda nii romantilise igatsuse eel- kui järelmaitset, mis – nagu minajutustaja ütleb – oli kõneväärselt sageli «kannatus esimesest minutist viimaseni» (lk 109). Ning seega saavad peategelast vallanud vastamata armukire tasuta kaasaanneteks kiiresti ohjeldamatu joomine, halvasti varjatud enesehaletsus, anonüümsed üheöösuhted ja sihitu ekslemine mööda koduvabariiki. Ning hiljem, nagu põgusalt osutatakse, ka kaklemine ja varastamine.

Kolmandaks. Eelesitatud tagajärgede loend omandaks mingigi psühholoogilise veenvuse ja otsapidi ehk ka kunstilise veetluse, kui see oleks kausaalses mõttes põhjusega proportsioonis. Tsiteerin siinkohal (vabas tõlkes ja mälu järgi) Nietzschet: «Pimeda vaaruv ja kobav samm annavad tunnistust selle päikese valgusest, millesse ta on vaadanud.»

«Mailased», või õieti küll tema lugejad, on antud teose kontekstis sellest «päikesest» ilma jäetud. Saar pole suutnud või soovinud jutustuse naispeategelasele, kes on suuresti selle loo katalüsaator ja võti, anda mingitki kirjanduslikku kuju, mis oleks lugeja jaoks informatiivne ning korrelatsioonis tema esile kutsutud tundepuhangutega. Minajutustaja mõtted ja tunded ei peegelda rohkemat kui õhkamisi stiilis: «Kui pagana armas Sa oled!» (lk 71).

25.09.2020 27.09.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto