E, 30.01.2023

Kuidas me kardame epideemiaid popkultuuri näitel

Ralf Sauter
, filmikriitik
Kuidas me kardame epideemiaid popkultuuri näitel
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Cillian Murphy filmis „28 päeva hiljem“.
Cillian Murphy filmis „28 päeva hiljem“. Foto: Filmikaader

Avaldame uuesti ja tasuta 7. veebruari AKs ilmunud ülevaate, kuidas käsitletakse epideemiaid filmides ja videomängudes. 

Kollektiivsed hirmud silmaga nähtamatu vaenelase ees ei jää kajastumata filmides ja videomängudes.

Uus kümnend algas ärevalt kõigile, kes kalduvad tervise pärast muret tundma, sest ootamatult saabunud koroonaviirus on jõudnud kiiresti nakatada tuhandeid. Kuna haigete arv järjest kasvab, lähevad inimesed kõikjal maailmas paranoilisemaks, kuid püüavad nakkushaiguste olemust meelelahutuse kaudu ka sügavamalt mõista.

Seda peegeldab näiteks tragikoomiline fakt, et nutiseadmetele loodud aastatevanust strateegiamängu „Plague Inc.“, mis lubab mängijal kehastuda tervet maailma ründavaks viiruseks, ostetakse praegu enneolematult palju, kusjuures eriti populaarne on mäng Hiinas, koroonaviiruse koldes. Seevastu mulle kui filmisõbrale meenus viiruse kohta uudiseid lugedes kohe, et vaid kümne aasta eest – vahetult pärast 2009. aasta gripipandeemiat – väntas Oscariga pärjatud lavastaja Steven Soderbergh põnevusdraama „Nakkus“ („Contagion“), mis tõepäraselt kujutas ohtliku nakkushaiguse levikut üle maailma ning spetsialistide pingutusi, et haigust mõista ja ravida.

Kuigi reaalsetest pandeemiatest inspireeritud „Nakkuses“ tegid kaasa mitmed kuulsad näitlejad, nende seas Kate Winslet ja Matt Damon, jäi režissööri paeluvalt detailne sissevaade miljoneid inimesi tapvasse pandeemiasse laiema tähelepanuta. Nüüd, kus kardetud koroonaviirus on meediaväljaannete meelisteema ja inimeste hirm palaviku ees tavalisest suurem, tasuks Soderberghi mängufilmi vaadata, seda enam, et lavastaja kasutab „Nakkuses“ dokumentaalset stiili ning näitab kriisisituatsiooni eri vaatenurkadest. Praegu mõjub „Nakkus“ seejuures ettenägelikult, pidades silmas, et selle loo üks esimesi nakatunuid toob surmava viiruse endaga Ühendriikidesse kaasa Hongkongist ning filmi sündmustik hakkab lahti rulluma lennujaamas.

Kui Soderberghi „Nakkus“on õigupoolest üks väheseid mängufilme, mis püüab täpselt kujutada ülinakkava haiguse levikut ning ametnike, arstide jt võitlust selle vastu, siis ulme- ja õudusfilmide, romaanide ja isegi videomängude seast leiab palju näiteid viirusekesksetest narratiividest. Haigused on omamoodi ajatu teema, sest meditsiin ei ole nii kaugele arenenud, et inimesed oleksid alati immuunsed ohtlikele pisikutele, ja ajalooliselt on katkud nõudnud miljoneid inimelusid, tappes rahvamasse tõhusamaltki kui mõni suur sõda või looduskatastroof.

Jude Law filmis „Contagion“.
Jude Law filmis „Contagion“. Foto: Filmikaader

Üks õuduslugude eesmärke on panna meid tunnetama, kui sügav paanika ja hirmutunne meid tabaks, kui kontrollimatult hakkaks mäslema oht, mis ründab kiiresti ja hävitavalt, varastab inimeselt turvatunde ning muudab ta abituks. Surmav haigus kuulub sedalaadi ohtude hulka. Sügavamat kõhedust äratavad lood haigusest, mis ei ole maavälist päritolu (nagu mustvalgetes 50ndate ulmefilmides, kus meteoriidi sees saabuvad tillukesed parasiidid vms), vaid loodud naiivsete inimeste poolt. Käesoleval sajandil on eriti palju valminud kriitilisi õuduslugusid, mis räägivad hukatuslike tagajärgedega inimtegevusest.

Selle peegelduseks on moodsad arengud zombifilmi žanris. Kui poole sajandi eest pani zombifilmide isaks tituleeritud George A. Romero alguse oma „Elavate surnute“ seeriale, kujutasid zombid tema jaoks ellu ärganud laipu, kes ronivad haudadest välja, et masinlikult närida elavaid. Romero klassikalist nägemust zombidest uuendas sajandi alguses lavastaja Danny Boyle närvesööva „alternatiivse“ zombifilmiga „28 päeva hiljem“. Filmis on laiahaardelise katastroofi põhjustaja inimestes ekstreemset raevuhoogu põhjustav viirus, mis pääseb valla, kui loomakaitsjad üritavad laborist vabadusse lasta juba nakatunud šimpanse. Viiruse loojateks mõistagi teadlased, kes tegid lõpuks kõige paremate kavatsustega hoopis kurja.

„28 päeva hiljem“ kujunes esimeseks oluliseks õudukaks, mis aitas populariseerida ideed, et zombid ei pea tähendama haua tagant naasnud koolnuid. Tänu ülipopulaarsetele Hollywoodi filmidele, nagu „Mina olen legend“, „Z maailmasõda“ jt, mõeldakse tänapäeval zombidest kui haigusekandjatest, kes nakatavad teisi hammustamise teel, kuni tekivad peatamatud hordid. Max Brooksi raamatul põhineva „Z maailmasõja“ (selle põhjal on loodud ka videomäng) teene zombifilmidele oli kujutada niisuguse haiguse levikut rahvusvahelisel tasandil, viies Brad Pitti mängitud kangelase muu hulgas Jeruusalemma ja Lõuna-Koreasse – riikidesse, mis rahva kaitsmiseks võtnud kasutusse ekstreemsed meetodid (nt inimestel hammaste eemaldamine lootuses, et nakatudes poleks võimalik hammustada). Nüüdisaegsetest zombifilmidest jäädakse sageli mäletama just kõhedat momenti, mis kujutab esimesi nakatunuid ründamas inimesi enda ümber, mitmekordistades nakatunute arvu ning vallandades ulatusliku kaose.

Nakatunute hord filmis „Z maailmasõda“.
Nakatunute hord filmis „Z maailmasõda“. Foto: Filmiikaadrid

Üks kurikuulsamaid fiktiivseid viirusi on menukirjanik Stephen Kingi loodud super­gripp nimega Kapten Trips, mis Kingi enam kui tuhat lehekülge pikas romaanis „Vastuhakk“ tapab peaaegu kogu inimkonna, jättes Ameerikasse väikese ellujäänute kollektiivi. Erakordselt viljaka kirjanikuna on King paberile pannud erisuguseid üleloomulikke lugusid, kuid 70ndate lõpus ilmunud „Vastuhakku“ nimetatakse tänini üheks tema meistriteoseks ning märgiliseks postapokalüptiliseks romaaniks.

King tõukus küll soovist kirjutada suurejoonelist Ameerika-keskset fantaasiaromaani Tolkieni „Sõrmuste isanda“ vaimus, kuid mõtte alustada lugu supergripi vallapääsemisega andsid kirjanikule õhtused uudised. Nimelt sattus King nägema uudislõiku keemilise aine lekkest Utah’ osariigis, mis oleks äärepealt hulga inimelusid nõudnud. Ka „Vastuhakus“ peegelduvad hooletu inimtegevuse saatuslikud tagajärjed, sest Kapten Trips hakkab levima ühest USA sõjaväebaasist.

Kui „Vastuhaku“ teemad ning süžeearendus mõjuvad tuleviku ebakindlust arvestades hirmsamaltki kui romaani ilmumise ajal, siis kirjanik Michael Crichtoni 1969. aasta teos „The Andromeda Strain“, mille lugu keerleb kosmosest pärit haiguse ümber, enam nii veenev ei paista. Seda põhjusel, et aja möödudes imetletakse ja romantiseeritakse kosmost üha enam, meie planeedil toimuv äratab inimestes seevastu aina rohkem hirmu. Mitte kuigi üllatavalt valmib praegu „Vastuhakust“ aga värske minisari, mis kindlasti toidab inimeste süvenevat huvi hukatuslike apokalüptiliste nägemuste vastu.

Videomängus «Plague Inc.: Evolved» paistab nakkus alguse saavat Hiinast.
Videomängus «Plague Inc.: Evolved» paistab nakkus alguse saavat Hiinast. Foto: Steam

Meenutades eelmainitud lugudes toimunut – isegi Soderberghi „Nakkuses“, kus haigusesse surnute arv ulatub lõpuks miljonitesse –, peab vähemalt tõdema, et reaalselt võiksime praegu silmitsi seista palju rängema viirusega. Mulle tundub, et uudised koroonaviiruse levikust mõjuvad hirmutavalt ennekõike põhjusel, et peame endalt küsima, kui radikaalseks võib üks puhang kujuneda, ja seetõttu näeme tulevikku läbi veelgi tumedamate prillide. Kui võtta Kingi, Soderbergi ja teiste lugusid pessimistliku märgina sellest, mida tulevikust võib oodata, on ilmselt põhjust muretseda.

Märksõnad
Tagasi üles