Sisukord
AK
Postimees
28.03.2020
Postimehe analüüs: kriisi juhtimise esimesed kaks nädalat (11) Eesti Karm rikkumine: koroonahaige šoppas suures toidupoes (3) Kuidas koroonaviirust ära tunda? Ja teised korduma kippuvad küsimused Korraldused eriolukorra juhilt Majandus Baltika haaras viimase päästerõnga järele Sutter: uus õlitehas pakub kriisis õnge (6) Merendusvõimekus on kriisiajal strateegiliselt tähtis Välismaa Ühiskondlik usaldus aitab Rootsil hoiduda käskudest Taani ja Norra vaatavad rootslaste leebust hämminguga Aimar Ventsel: Venemaa vastukäivast koroonainfost on raske aru saada KOHALIK VAADE. Ekskuninga uus skandaal võib anda surmahoobi Hispaania monarhiale Arvamus Suur nägu ⟩ Koroona sai sitke vastuvõitleja (1) Ameerika hääl Spordikröösuse prohmakas Terve mõistuse kehastaja Sport Itaalia liiga mõtleb 16 meeskonnaga play-off’ile. Vene: vahepeal unistati trennide jätkamisest VTB Ühisliigas ei määrata paremusjärjestust Suur lugu ⟩ Thierry Neuville: kahel korral olen tõesti mõelnud, et kas karjääriga ongi kõik Merendus Merendusvõimekus on kriisiajal strateegiliselt tähtis AK Mihhail Lotman: koroonaviirus kui meie ajastu katk Reet Hiiemäe: läbi epideemiate kanduv rahvapärimus EKI keelekool: silma nähes, kõrva kuuldes, käe katsudes Maris Kuperjanov: pandeemia elukaar internetimeemides (1) Jüri Adams: altkäemaks ja pistis. Korruptsiooni lähiajalugu ja olevik Digikultuur. Sotsiaalmeedia – täiuslik või täiesti rikkis? Spioon, kes tsiteeris Hamletit Nädala plaat: Erakliku superstaari mitu mina ja permanentselt verine nina Aja auk. Tabudeta Juurikas. Valitsus ja tualettpaberi­kriis Arter Marju Lauristin: see kriis teeb meist paremad inimesed! (13) Inimesed kriisi eesliinil VIDEO. Treeni, muidu lähed hulluks! Ilus väike eesti tüdruk andis Tokyos lahingu (3) Kriisiköök: riis ja tatar praepannile See on ainult su peas. Oculus Quest toob virtuaalreaalsuse lähemale kui kunagi varem Ford Puma: uus kass linnas! Kas oled tolmulapp või diiva? Meelelahutus Koomiks Sudoku

Vikerkaar loeb. Mis teeb võimalikuks absoluutse kurjuse?

5 min lugemist
Natsiohvitserid jõululauas. FOTO: akg-images/akg-images/Scanpix

Mis teeb võimalikuks absoluutse kurjuse? Seda küsimust lahkab ajaloolane Christopher R. Browning oma klassikaks kujunenud holokaustiuurimuses „Tavalised mehed“, mille Lauri Vahtre on tänuväärselt eesti keelde tõlkinud.

Vastus on pealkirjas: erinevalt ajaloolastest, kes on otsinud holokausti juuri Saksa ajaloo unikaalsuses ja pikka aega pinna all pulbitsenud antisemitismi lahvatamises, täheldab Browning ühe politseipataljoni mälestusi uurides, et ühtegi ainulaadset, erakordset, enneolematut kurjaseemet natside motivatsioonis ei leia. Lähiajaloo suurimad massimõrvarid olid tõepoolest „tavalised mehed“.

Browningu uurimuse keskmes olevad 101. politseipataljoni liikmed kujutasid endast läbilõiget saksa ühiskonnast. Seal oli veidi üle viiesaja liikme, kellest suurem osa oli pärit Hamburgist. Pataljoniülem Wilhelm Trapp oli viiekümne kolme aastane, Esimese maailmasõja veteran. SSi teda vastu ei võetud, kuigi politseinikke üldiselt püüti sinna värvata. Enamik pataljoni liikmetest olid töölised (suhteliselt tüüpiline toonase Saksamaa demograafilist profiili arvestades): veoautojuhid, masinistid, meremehed ja kelnerid.

Iga kolmas politseipataljoni liige oli valgekrae, enamik neist tegeles müügitööga. Mõned töötasid ametnikena riigiasutustes või erasektoris. Mõni üksik oli apteeker või õpetaja. Võimalik, et nii mõnigi neist kuulus enne Hitleri võimuletulekut ametiühingusse või oli isegi kommunist. Nad ei paistnud silma millegi erilisega, kui välja arvata ehk see, et suurem osa neist oli pärit linnast, millel oli antifašistliku keskuse reputatsioon.

1942. aastal viisid need mehed läbi massimõrvu Józefówis, Łomazys, Serokomlas, Łukowis, Końskowolas ja mujal, lisaks aitasid nad konvoeerida getode elanikke Lublini piirkonnast Treblinka surmalaagrisse. Vähem kui poole aasta jooksul osalesid need 500 meest vähemalt 6500 Poola juudi hukkamises ja 42 000 inimese gaasikambritesse küüditamises.

Miks? Browning ei anna ühest, lihtsat vastust. Ta ei nõustu ei nendega, kes rõhutavad virulentse antisemitismi rolli, ega nendega, kes (ekslikult) Hannah Arendtile viidates arvavad, et enamik politseinikke „täitis lihtsalt käsku“. Seda viimast peab Browning pigem mugavaks vabanduseks, mille abil välditakse tegelikku analüüsi. Kõige häirivam ongi 101. politseipataljoni liikmete käitumise juures see, et neid ei sunnitud üheski massimõrva etapis „käsku täitma“.

Vastupidi: enne esimest veresauna Józefówis palus kompaniiülem Trapp neil politseinikel, kes ennast halvasti tundsid, aktsioonist kõrvale jääda. Vähem kui tosinkond politseinikku kasutas seda võimalust. Hukkamiste ajal nende hulk suurenes: umbes kümme kuni kakskümmend protsenti mõrvaritest tundis liiga suurt vastikust, et pärast esimesi tapmisi edasi tegutseda.

Ent kakskümmend protsenti on siiski hirmutavalt väike arv ja see muutub veelgi hirmsamaks, kui panna tähele, kuidas „heitujad“ oma käitumist põhjendasid – mitte mingite moraalsete või inimlike kaalutlustega, vaid sellega, et neil hakkas füüsiliselt paha, et neil puudus soov karjääri teha või et taoline töö ei vastanud nende isiklikule staatusele (nii põhjendas naiste ja laste hukkamisest keeldumist üks Hamburgi ärimees).

Seletuse pakkumiseks viitab Browning kuulsale Milgrami eksperimendile. Selles katses palub valgesse kitlisse riietatud läbiviija laborandil anda „teaduse nimel“ katseisikule elektrišokk. Laborant aga ei tea, et tegelikult on elektroodide külge ühendatud inimene näitleja, mingit šokki ei anta ja katsejänes on hoopis tema ise.

Milgrami katse (mille tegemine tänapäeval oleks teaduseetilistel põhjustel mõeldamatu) näitas, et enamik pahaaimamatuid inimesi on valmis autoriteedi käsul oma ligimesele haiget tegema, aga – ja see on ülioluline ja sageli tähelepanuta jääv asjaolu – sugugi mitte igasugustel tingimustel. Kui katse­isikud ohvrit ei näinud, suurenes nende kuulekus oluliselt. Kui katseisik ei pidanud mitte lihtsalt nupule vajutama, vaid ohvrit füüsiliselt puudutama, langes kuulekus allapoole kolmandikku. Kui katse läbiviija ei olnud autoriteet, oli kuulekus null. Kontekst oli Milgrami katses kriitilise tähtsusega – ning Browning rõhutab konteksti ka oma uurimuses holokaustist.

Konteksti kuulus ka kambavaim: politseipataljoni liikmed olid relvavennad, ühisele käsule kuuletumata jätmine tähendas nõrkust, vedelaks löömist, räpase töö teistele jätmist. Sellist aukaotust said endale lubada vaid vähesed. Loomulikult kasutasid pataljoniülemad teisigi veenmisvahendeid, rõhutades politseinike lojaalsust Saksamaale („samal ajal tapetakse meie naisi ja lapsi“), sõjategevusele („see on vajalik võitmiseks“) ja teinekord ka otseseid käske („teil ei ole valikut“).

Kui pataljon pidi ise massihukkamisi toime panema, siis põhjustas see palju pahameelt ja traumasid. Kui nende ülesandeks sai inimeste Treblinka poole küüditamine, siis olid nad kuulekamad. Olukorda võimendas ühelt poolt sõjaolukord, kus vägivald oli normaliseeritud, ja teisalt natside aastaid kestnud propaganda. Need kaks asjaolu olid aga universaalsed – neid kogesid kõik Saksa mehed. See ongi Browningu uurimuse kõige hirmutavam järeldus. 101. politseipataljoni liikmed oleks võinud vabalt välja vahetada viiesaja teise suvalise Saksa mehe vastu. Need oleksid ilmselt käitunud täpselt samamoodi.

Browning rõhutab, et tema analüüs ei vähenda kuidagi individuaalsete mõrvarite vastutust ega natsirežiimi enese kuritegelikkust. Kes selles kahtleb, võib lugeda tema hävitavat kriitikat Daniel Goldhageni uurimustele, mis püüavad siduda inimsusvastaseid kuritegusid just nimelt spetsiifiliselt saksa päritolu antisemitismiga.

Browningu ja Goldhageni vastasseis vallandas 1990ndatel, kui mõlema autori monograafiad ilmusid, korraliku debati, mille kohta tahtnuks tegelikult rohkemgi lugeda – kui eesti keelde tõlgiti juba Browningu kriitika Goldhageni aadressil, olnuks aus anda eraldiseisev ülevaade ka Goldhageni seisukohtadest. Ent viimaks: see, et kontekst tegi politseipataljoni liikmete jaoks mõrvamise kergemaks, ei tühista asjaolu, et mõned hukkajatest siiski ütlesid ei, hüppasid viimasel hetkel alt või lasid nimme mööda. Ka keerulistes oludes olid inimestel valikuvõimalused.

Siiski sunnib Browningu analüüs integreerima holokausti Euroopa ajalukku laiemalt. Tänaseks on seda teinud paljud ajaloolased: alustades Poola päritolu Jan Grossist, kes uuris, kuidas tavalised külaelanikud Jedwabnes tapsid ilma otseste instruktsioonideta oma pikaaegsed juutidest naabrid, ja lõpetades Timothy Snyderiga, kelle „Veremaad“ ja „Must muld“ on Eesti lugejalegi tuttavad. Veel rohkem viiteid leiab Browningu teose teisest järelsõnast.

Eri autorid rõhutavad eri asjaolusid – Gross tõstab esile Poola rahvalikku ja kiriklikku antisemitismi ning nende inimeste rolli, kes kipuvad iga režiimi all oma nahka hoidma ja kellest paljudest said pärast sõja lõppu „veendunud“ stalinistid. Snyder jällegi leiab, et holokausti tegi võimalikuks riigivõimu bürokraatlike struktuuride hävitamine Poola, Baltikumi ja Ukraina aladel ning Saksa okupatsioonile eelnenud Nõukogude okupatsiooniga kaasnenud trauma, kättemaksuiha ja soov NSVLiga kollaboreerimise pattu juutide kaela sokutada. Kõik uurijad aga rõhutavad, et olulist rolli mängis kambavaim, hukkamisele määratute dehumaniseerimine ja vägivalla normaliseerimine.

Neist teguritest ükski pole aga tänapäeval kuskile kadunud. Just Browningu jt ajaloolaste uuringutele mõeldes on paljud eksperdid mures selle pärast, milliste terminitega kirjeldatakse meedias immigrante ja põgenikke. Ning hoiatavad seega juhtide eest, kes seavad grupilojaalsuse muudest üldinimlikest väärtustest ettepoole.

Võimalik, et Browningu tänapäeva seisukohalt kõige olulisem tähelepanek puudutab sotsiaalset distantseerimist. Mida kaugemal on ühiskonna liikmed üksteisest, seda lihtsam on ühtedel teiste kallal jõledusi toime panna. Seda tõdemust tuleks võtta nii otseselt kui ka ülekantud tähenduses. Sotsiaalset distantsi loome iga kord, kui räägime „moslemite eripäradest“ või „tavalisest bomži käitumisest“, eeldame, et Itaaliast tagasi saabuvaid inimesi tuleks käsitleda eeskätt kui potentsiaalseid haigusekandjaid, mitte inimesi, kes võivad ühtlasi muuhulgas kanda viirust.

Samavõrd oluline on aga ka füüsilise distantsi loomine. Kui inimesi isoleeritakse vanglatesse või koonduslaagritesse, siis võetakse neilt vormiriietusega ära individuaalsus. Sellistes institutsioonides ei ole pealtnägijaid, kes võiksid sekkuda või vähemalt tekitada „käsku täitvates“ politseinikes tunnet, et nad kuuluvad veel mõnda teise kogukonda peale oma pataljoni. Ning politseinikud ei pea säärastes asutustes enamasti ise vägivalda toime panema, vaid see on peidetud tuhande bürokraatliku sammu taha, millest ükski eraldi võetuna ei tapa, koostoimel on aga hoopis teistpidi.

Niisugused bürokraatlikud asutused on kõikjal meie ümber – erinevalt natside loodust ei ole need pahatahtliku eesmärgiga sündinud. Mitte ainult vanglad ja laagrid, vaid ka koolid, haiglad, vanadekodud, piiripunktid on kõik institutsioonid, mille lahutamatu osa on sotsiaalne eristamine ja teatav dehumaniseerimine. Seepärast pööravadki inimõiguslased neile erilist tähelepanu, teades, et seal on lihtsam kaotada silmist meie kõigi ühine inimsus ja näha enda vastas vaid järjekorranumbrit, mis tuleb ära lahterdada ja ära lahendada.

Ja nagu Browning oma teoses nendib: meist kõigist võivad saada politseinikud.

Christopher R. Browning

„Tavalised mehed. 101. reservpolitseipataljon ja juutide hävitamine Poolas“

Tõlkinud Lauri Vahtre

Postimees Kirjastus, 2020

344 lk

Christopher R. Browning, „Tavalised mehed. 101. reservpolitseipataljon ja juutide hävitamine Poolas“. FOTO: Raamat
Seotud lood
27.03.2020 28.03.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto