Eriolukord Eestis: sotsiaalmeedia vs. päriselu

Kuigi on vaja oodata ametkondade infot ja kuulata nende soovitusi, paistab, et nad on pidevalt sündmustest sammu võrra maas: enne tulevad kuulujutud, ja juhul kui need vastavad tõele, kinnitus. Kuid infot on sotsiaalmeedias niivõrd palju, et kogu vale või pooliku info ümberlükkamiseni riik ega ajakirjandus sageli ei jõua.

Kui terviseamet reede hommikul teatas, et võin karantiinist lahkuda ja inimestega suhelda – ajakirjanikutööd teha –, otsustasin kindlaks teha, kas sotsiaalmeediast kumav paanika on kandunud ka inimeste pärisellu, ja suundusin Tallinna tänavatele.

Osturalli nagu ikka

Inimesi ja autosid on reede hommikul Tallinna linnapildis tavapärasest selgelt vähem. Kuigi tean, et ühistranspordi kasutamine pole praegusel ajal just kõige targem otsus, lähen vaatan, milline olukord seal valitseb. Kadriorust Tondile sõites jääb mul pilet ostmata, sest trammijuht on ennast eraldanud – piletit temalt ei saa. Kuigi inimesi on tavalisest päevast vähem, istuvad nad nii nagu ikka – vaikselt ja eestlasliku stoilisusega. Paanikast pole märkigi.

Tallinna Sikupilli Prisma letid olid neljapäeva õhtul sotsiaalmeedia piltide järgi täiesti tühjad, kuid poodnike kinnitusel toit kindlasti otsa ei lõppe – reede keskpäeval olid kassade ees pikad järjekorrad, mitmetel kärud tualettpaberit ja toidukraami täis. Facebookis nähtud piltide põhjal eeldan, et nad valmistuvad pikemaks kriisiks, kuid selgub, et paljud neist teevad tavalist igareedest osturingi.

«Kuule, see on tavaline neljaliikmelise pere ostukorv,» vastab Ericssonis töötav rootslasest Christopher küsimusele, kas käru on toidukraami täis just pandeemia tõttu. Samamoodi suure käruga on poeringi tegemas Signe, kelle sõnul erakorraline olukord tema elu kuidagi ei mõjuta. «Tavaline osturing, ei plaaninudki kinno ega kontserdile minna,» ütleb ta rõõmsalt ja selgitab, et pahameelt valmistab hoopis kuivainete tühi riiul.

«Tahtsin kodumaiseid kaerahelbeid osta, aga ainult need Soome omad olid alles,» räägib ta ja selgitab, et valmistub õhtuseks istumiseks sõprade ringis. Muret tunneb ta eelkõige oma ema pärast ja teda poodi ei luba: «Tegin tema eest ise shopping’u ära».

Maskiga noored

Poetöötajate sõnul ostetakse eelkõige kuivaineid, purgisuppe, konserve ja tualettpaberit. Desinfitseerimiseks mõeldud pihustite puudumisel minnakse viinaleti juurde. «Abikaasa arvas, et 80-kraadine võiks selleks hästi sobida,» ütleb Signe.

Kõige enam tõmbab minu ja ka teiste tähelepanu üks tühja rohelise toidukorviga noormees. Ta on end riietanud tumedasse, tõmmanud kapuutsi üle pea ja katnud suu riidega. Näha on vaid tema silmi. Kas tõesti leidsin lõpuks inimese, kes vastab sotsiaalmeedias skrollimisest tekkinud maailmapildile paanikas šoppajatest?

«Ma ei taha teisi nakatada ja ise nakatuda. Sall on igaks juhuks,» ütleb Robert, kelle poodlemine toimub videosilla abil koos kodus viibiva neiuga – ka temal on sall suu ees. Hirmu nad ei tunne, vajadust suureks poodlemiseks samuti mitte. «Aga põnev on küll,» ütleb ta ja otsib tühjade riiulite ees lebavatest kastidest makarone. See vaatepilt koos utreeritud pealkirjaga «Tallinnas käivad inimesed maskidega viimaseid makarone ostmas» oleks sotsiaalmeedias tõeline hitt.

Kuid ma ei tee seda, sest sotsiaalmeedias toimub justkui massiivne telefonimäng, kus info muundub ja võimendub selliselt, et tekivad vigased ja sageli äärmustesse kalduvad arusaamad: ühed usuvad, et koroona on väljamõeldis, teiste sõnumitest kõlab tõsine paanika. Adekvaatse info korjeks see ei sobi.

Õhtuks tekib mul hoopis teine küsimus: kas inimesed ikka võtavad asja tõsiselt? On taasiseseisvunud Eesti esimene erakorralise olukorra päev ja osa inimestest toimetab, nagu poleks midagi juhtunud.