Kriis toob rasked ajad ka meediaväljaannetele, ent kui anname endast parima, võib see olla ajakirjandusele uus võimalus, kirjutab Postimehe peatoimetaja Mart Raudsaar.
Pean tunnistama, et puhkenud kriis paneb proovile kõike, mida ma ajakirjandusest sisuliselt ja majanduslikult tean. See kriis on eriline ning varasematega võrreldes teistsugune ja praegu kuhjuvad kõik viimase kümne aasta probleemid.
Miks on praegune olukord eriline ajakirjandusliku kajastuse aspektist? Esiteks, see on kõikehõlmav, üldrahvalik. Viirus ei tee vahet linnal ja maal, vaestel ja rikastel, eestlastel ja venelastel. Selle ees oleme kõik vennad ja õed. Seega senised rollid ühiskonnas enam ei kehti. Kui seni on ajakirjandus ja poliitikud-ametnikud tundnud üksteise suhtes umbusku (näiteks hoiakud: poliitikud keerutavad, ametnikud varjavad, ajakirjanikud ei saa aru), siis uudses olukorras peame suutma seda umbusku ühise eesmärgi nimel ületada. Seda saab teha infovahetusega, kuid kõik osalised peavad mõtlema pisut ebatraditsiooniliselt, jäädes samal ajal muidugi oma elukutse professionaalsele platvormile truuks.
Teiseks, olukord võib olla kestev ning tulevik on pigem segane. Postimees saab siin vaadata oma ajaloolise kogemuse pauna, mis on rikkalik. Me oleme maarahvas, kelle esiisad ostsid talusid päriseks ning saatsid lapsi kooli; kelle lapsed omakorda ehitasid üles sõjaeelse Eesti riigi. Postimees oli talude päriseksostmise ajal lugejaile seltsiline ja võimalust mööda õpetaja. See roll tuleb taas. Praegu oleme otsustanud pisut kärpida oma ajakirjanduslikku kriitilisust (mis ei tähenda, et me ei osutaks probleemidele) ning üritame otsida ja näidata suurt pilti. Millised võiksid olla lahendused? Seda otsime koos Eesti ja rahvusvaheliste teadlaste ja ekspertidega. Süüdlaste otsimiseks ei ole praegu õige aeg.
Meie peamiseks sissetulekuallikaks tulevikus saab lugeja (reklaamiandjate osakaal paraku ajas väheneb), mis tähendab, et me peame lugejat teenima parimal võimalikul moel.
Miks on olukord eriline majanduslikult? Esiteks, kui ülejäänud Eesti majanduse sektorid suutsid taastuda kümne aasta tagusest majanduskriisist, siis ajakirjandus ei ole seda suutnud. Siin on hulk põhjusi, kuid kõige olulisem neist on reklaamiraha voolamine rahvusvahelistele internetigigantidele. Meie väljaannetel ei ole peaaegu üldse «rasva». Olukorda nõrgaks jäänud avariiakuga võrreldes: tuled hakkavad tuhmuma peaaegu kohe pärast elektri kadumist.
Jutt, et Eesti ajakirjandusettevõtted peaksid oma majandusmudelid üle vaatama, ei aita meid eriti. Või kui, siis vaid pisut – meie peamiseks sissetulekuallikaks tulevikus saab lugeja (reklaamiandjate osakaal paraku ajas väheneb), mis tähendab, et me peame lugejat teenima parimal võimalikul moel. Tõenäoliselt on Eesti väljaannete lähenemine selles küsimuses pisut erinev; plusside ja miinuste üle saab otsustada lugeja.
Teiseks, kui tavaliselt on kriis alanud majandusest, olgu selleks börsimulli või kinnisvaramulli lõhkemine, siis nüüd on see alanud tervise pärast ja väga äkitselt. Õigus oli nendel analüütikutel, kes ütlesid, et uus kriis võib alata millestki täiesti ootamatust. Majandusel kui sellisel polnud veel eelmisel nädalal midagi häda, pigem kuulsime uudiseid majanduskasvust. Kriisi arenemise kiirus on olnud pretsedenditu. Kuid meil on ka häid sõnumeid: kui viirus peaks seljatatud saama, on olemas kõik eeldused majanduse kiireks taaskäivitamiseks. Siin on oma panus anda ka ajakirjandusel, tutvustades edulugusid ja näidates alternatiivseid lahendusi.
Olukord on kujunenud väga kiiresti ja kujuneb ajakirjandusele elu ja surma võitluseks. Ma ei ole aga pessimist. Praktika on näidanud, et sotsiaalmeedias levib igasugust jama. Kui ajakirjandus suudab olla ülesannete kõrgusel ja ühiskonda hästi teenida, on see meie uue tuleviku algus.