Pereterapeut Aet Lass: kõik on kinni ülereageerimises

Praegu on paljud pered olukorras, kus lapsevanemad hoolitsevad kodus tööd tehes ka kodusele režiimile jäänud lasteaia- või koolilaste eest. Piltlikult öeldes töötab lapsevanem kolmel kohal: ta on lapsevanem, koduhoidja-kokk ning selle kõige kõrvalt tuleb teha ka põhitööd, mis toob leiva lauale. Kes saab sellest rööprähklemisest enim kahju?

Lapsed, kes ei saa vanematelt piisavalt tähelepanu. Lapsed vajavad vanema kvaliteetaega, lühikest ja kohest tähelepanu. Kui tähelepanu kohe ei saa, järgneb halb käitumine või mittekuuletumine.

Näiteks siis, kui lapsevanem teeb kodukontoris tööd ja laps tunneb, et vanem on küll füüsiliselt kodus, aga ei pööra talle piisavalt tähelepanu?

Et seda ei juhtuks, ongi vaja olenevalt vanusest läheneda lapse vajaduste aspektist. Eelkooliealine, kuni kolmene, peab saama tähelepanu kohe. Kooliealistega on kerge: päevaplaan, kava – ajaliselt – ja selle täitmine.

Nagu koolis on oma reeglid, on igas kodus omad, mis lapsevanem lapsega kokku lepib. Kokkuleppeid saab sõlmida alates kolmandast eluaastast. Räägime läbi põhimõtted, kuulame last. Kokkulepetest kinnipidamisega peaksid vanemad olema korrektsed ja andma eeskuju.

Kuidas lapsega kokkulepet sõlmida, olgu ta näiteks kolme- või kuueaastane?

Silmast silma vaadates. Lapsed on andekad, targad ja nemad ju kuulavad meid. Kokkuleppeid saab sõlmida, kui vanem on rahulik. Ja neid kokkuleppeid tasub silmanurgast jälgida: kui lapsel on vaja potile minna, et ta tõepoolest sinna ka jõuaks.

Kuidas öelda lapsele, et vanem peab nüüd pool tundi arvuti taga olema, tal on väga tähtis koosolek?

Kui vanematel õnnestub saavutada, et lapsed on rahulikud ja juba eelnevalt mängu olukorda toimetatud, igasuguste mängudega mängumaailma, siis need asjad õnnestuvad. Kui kokkuleppeid varem sõlmitud ei ole, siis päevapealt reegleid kehtestada muidugi saab, aga see on keeruline.

Iga vanem armastab oma lapsi omal moel ja tingimusteta. Vanem saab vastutuse võtta. Kui vanem vastutust ei võta, järgneb käitumine – lapse jonn. See on ju tagajärg, millegi tulemus, millega ta tahab saavutada tähelepanu, mida vajab, aga ei ole saanud.

Väikelapsel on omad vajadused, emotsionaalsed vajadused, mis on esikohal, ja loomulikult on vanemal vaja teha oma tööd. Need asjad tuleb näiteks kellaajaga paika panna: pooltunnid, täistunnid, et lapsel oleks arusaadav, et tal on mänguaeg ja vanemal on tööaeg. Kahtlemata on see keeruline, kuid keerukas olukord on selleks, et leida arukaid lahendusi.

Milline on lapsevanema vastutus selles olukorras?

Lapsevanem tunneb oma last kõige paremini. Iga vanem on oma lapse tervise ja vaimse olukorra ekspert. Kui vanem on rahulik, siis asjad laabuvad. Kui vanem ärritub, läheb endast välja või tõstab häält, siis see näitab, et vanem peab iseendaga või oma murega midagi ette võtma. Rahulikumas olukorras on minu meelest kõik asjad laabunud.

Vanemad on vastuvõttudel öelnud, et kõik on kinni nende ülereageerimises. Laste käitumine on omandatud vanemate matkimise teel.

Kuidas kuhjuvate kohustuste ja pingetega toime tulla?

Kõigepealt tuleb ise rahuneda. Rahunenuna on inimene tasakaalukas ning kui tal on olemas tahe ja taotlus rahuneda, saab ta teadlikult oma tundeid juhtida. Ja see on kinni vanemates: rahulik vanem, rahulik laps. Ärev ema külvab ärevust.

Kas selline rööprähklemine kodus, justkui kolmel töökohal rabamine, on inimloomusele omane, loomulik seisund?

Kolmel kohal tegutsemine on alati olnud, kuid nüüd on läinud üle piiri rööprähklemiseks maailma tõttu, mis annab meile liiga palju infot. Tööinfo on tööalase edenemise seisukohalt number üks, kuid lapsed on ka samal ajal number üks ja neid ühitada ongi keeruline.

Reeglite kehtestamisest ja kokkulepetest on abi nii töös, firmajuhtimises kui ka perekonnas. Liigne info, suur infohulk koormab meie aju, põhjustab väsimust ja siis korraga olemegi rööprähklemises; see on inimeste enda toodetud.

Täna on ju õnn, kui vanemad on korraga kodus – saab ühele suunata mingi perioodi ja siis vahetada, et mõlemad vanemad saavad kodus teha tööd. See kõik on koostöö ja töökultuur nii kodus lapsega kui ka töökohal. Ja oluline on juhtida tähelepanu sellele, et rahulikkusel on suur jõud.

Samas on lapse aju kogu aeg uudsuse lainel: ta tahab uut ja põnevat. Kuid need peaksid olema mängud. Mäng on väikese inimese töö, mitte nutividina, helendava ekraani kätte andmine.

Mis on kõige parem rahunemise nipp, kui asjad kuhjuvad ja emotsioonid hakkavad üle keema?

Väikelastega on kindlasti liikumine – liikumine rahustab. Minna lastega õue, loodusesse, teha loodusvaatlusi – iga loodusvaatlus arendab last, sellega saab juhtida tähelepanu olulisele, rahuneda ja rahulikult jätkata koostööd. Lapse hingamine ja rahunemine looduses on imeline.

Täiskasvanutel on võimalik harjutada rahunemist. Kodus olles tuleb eralduda, eemalduda, lapsel ei ole siis, kellele esineda. Lähed kööki, võtad lonksu vett, pool tassi või tassi teed, jood ära ja tuled tagasi. Väga lihtne ja toimib alati. Seejärel saab panna lapsega rahulikult paika uued kokkulepped.

Ja imeline, mida ma olen oma töös aastaid jälginud ja tähele pannud: lapsed on tohutult head kella jälgijaid, kui on seieritega kell ja kokkulepe. Laps jaksab olla kannatlik ja oodata.

Kui soodne keskkond on praegune eriolukord, kus inimesed on päevad otsa kodus ninapidi koos, lähisuhte- ja perevägivallaks?

Ma usun, et on.

Mis tegurid seda soodustavad?

Pigem varasem halbade suhete foon, halbade suhete või konfliktide lahendamata jätmine. Emotsioonid keevad üle, tunded tulevad ja lähevad. Kui tunded keevad üle, võib järgneda ülereageerimine. Esialgu sõnaliselt ja kui partneri poolt ei ole kuulamist, järgneb ülereageerimine.

Turvaline viis on silmast silma vestelda, kokkulepped sõlmida ja kuulata. Kui kellelgi on kodus liivakell, võib seda kasutada: üks minut räägib üks, teine kuulab, siis teine minut räägib teine, siis vahetame pooli ja rolli. Juhul kui perekonnas on juba vägivald, löömine, siis see ei toimi.

Vägivald on lubamatu, lastele hirmutav; ka see, kui lapsed seda näevad või kuulevad, mõjutab lapse ja üldse inimeste vaimset tervist. Paarisuhtes peaks igal inimesel kodus olema õigus armastusele, lugupidamisele. Õrn, hell, hooliv armastus abikaasade, partnerite, elukaaslaste vahel, teineteise kuulamine – see annab meile aega harjuda uue olukorraga, juhul kui inimesed seda tahavad.

Paarisuhetes on halvad kriitika, vihased emotsioonid, mis kasvavad raevuhoogudeks, isekad nõudmised, süüdistavad etteheited, valetamine ning ka alkohol. Samuti liiga kõrged ootused partnerile.

Kahtlemata on vaja jõuda läbirääkimisteni: see on koostöökultuur ja kokkulepped. Hea on kasutada arutelu, abistav on ka võitja-võitja-meetod. Kriisid on normaalsus: kriisid tulevad-lähevad, neist välja saamine on kunst ja seda on kõigil meil õppida.