Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/03/19/13016926t1he014.jpg)
Kuna apteegid nendivad, et viiruste eest kaitsvad näomaskid on ammu otsas, on nende defitsiit andnud hoogu nii õmblejaile kui ka internetis kaubitsejaile, ent küsitavaks jääb, kui palju tõuseb oma kätega tehtud või välismaalt tellitud maskidest kasu kellegi tervise kaitsmisel.
Näiteks Tartu apteegid ütlesid eile otse, et maske ei ole saada juba ammu ning pole ka teada, millal neid juurde tuleb. Kesklinnas Raatuse apteegis said maskid otsa eelmise kuu alguseks ning senise info põhjal pole uut partiid oodata enne aprilli. Postimees kirjutas jaanuari lõpus, et tolleks ajaks olid maskid ära müüdud ka enamikus Tallinna apteekides.
Maskide puudus on kergitanud veebikaubanduses nende hinnad mitmekordseks. Eile küsiti Osta.ee oksjonil kümmet kolmekihilist näomaski sisaldava karbi eest 12 eurot ja 40 senti. Instashopi veebipoes maksid 50 näomaskiga pakid 43–45 eurot. Võrdluseks: Raatuse apteegis oli poolsada tavalist näomaski sisaldav karp viimati müügil umbes nelja euro eest.
«Maskide puudus on globaalne,» tõdeb Tartu kiirabi koolitusjuht Andras Laugamets. «See on ju pandeemia.»
Kaitsemaskide defitsiidi leevendamiseks on mõni innukas inimene asunud neid ise õmblema ning kutsunud teisigi üles sama tegema. Ühe esimesena käis selle idee välja luuletaja Kristiina Ehin, kelle sõbranna disainer Marika Normet õmbleski puuvillasest riidest neljakihilised maskid. Kuressaare Haigla pika töökogemusega õmbleja Anneli Hansalu on aga avaldanud koguni õpetliku video, kuidas marlist näomaski teha. Eilsest alustas filterkangaga näomaskide tootmist AS Eesti Vanglatööstus: vangide päeva jooksul valmistatavad 400 maski lähevad nii ametnike kui ka kinnipeetavate tarbeks.
Liiga suured augud
Iseasi, kui tõhusad viiruste eest kaitsjad isetehtud maskid ikkagi on. Tartu Ülikooli meditsiinilise mikrobioloogia ja viroloogia professor Irja Lutsar (pildil) ei ole enda sõnul väga optimistlik, sest poest ostetud materjal on ikkagi sedavõrd hõre ehk suurte aukudega, et imepisikesed viirusosakesed suudavad neist hõlpsasti läbi tungida. Kui aga kasutada maski tegemisel paksu ja tihedat kangast, lisab ta, ei pruugi õhk sellest jällegi läbi käia, mistõttu hingamine läheb vaevaliseks.
:format(webp)/nginx/o/2020/03/19/13016929t1h3f86.jpg)
Kaitsemaski on soovitatav kanda ennekõike neil, kes on haiged ja kujutavad sedasi ohtu teistele. Kui keegi aevastab ja köhib – aga just köha on palaviku järel koroonaviirushaiguse teine peamine tunnus –, aitab mask tema sülje pritsmeid kinni püüda. Muidu võib piisknakkus kergesti maanduda lähedaloleva inimese näole. Viirusnakkuse leviku tõkestamiseks on üldiselt soovitatav kasutada maske filtreerimisindeksiga N95 või rohkem.
Ka Tartu tervishoiu kõrgkooli õppejõud ja Tartu ülikooli kliinikumi keemia- ja kiiritusravi õde Marit Kiljako väljendab kahtlust, kas suvaline õmblustöökoda suudab toota viiruse eest korralikult kaitsvaid maske, sest selleks on vaja spetsiifilist materjali, mida kangapoest ei leia. «Ei julge anda soovitust, et tehke ise,» lausub ta. «See [koroona]viirus on nii väike, et iga materjal seda kinni ei pea.»
Üleskutse peale, et õmblejad hakkaksid tootma kaitsemaske, võttis sotsiaalmeedias sõna ka moekunstnik Aldo Järvsoo, kes teatas, et tema ei osale üheski maskide õmblemise kampaanias. Ta tuletas meelde koolis õpitut, et viiruste suurus jääb vahemikku 0,01–0,3 nanomeetrit ning et koroonaviiruse suurus on väidetavalt 0,1 nanomeetrit. (Tartu Ülikooli Kliinikumi infektsioonhaiguste arsti Pilleriin Soodla andmeil hinnatakse koroonaviiruse suuruseks 50-200 nanomeetrit. Vt kommentaar loo lõpus!)
«Mitte ühegi puuvillase kanga, siidi ega kohvifiltri poori suurus ei ole 0,1 nanomeetrit,» kirjutas Järvsoo. «Pigem 1000 korda rohkem, aga enamasti 100 000 korda. Näitena on mu õmblusmasinate kõige peenem nõel koroonaviirusest suurem umbes miljon korda.»
Eilses usutluses Postimehele ütles Järvsoo, et vaevalt suudab ükski Eesti õmblustöökoda toota meditsiinitarvikuid nii, nagu riiklikud standardid ette näevad – kas või seepärast, et vajalikku materjali pole kusagilt võtta. «Üks asi on see, kui palju suudab isetehtud mask viirust kinni hoida,» lausus ta. «Aga inimene peab saama läbi selle ka hingata.» Järvsoo hinnangul võivad üldrahvalikud aktsioonid ja üleskutsed kriitilises olukorras teinekord pigem segada, mitte aidata.
Rahustav mõju
Tallinna kiirabi peaarst Raul Adlas (pildil) märkis, et vahet peab siiski tegema tervishoiutöötajatele mõeldud maskidel, mis nõuavad nii spetsiifilist kangast kui ka valmistamistehnoloogiat, ning laiatarbemaskidel, mille eesmärk ei ole kinni püüda viirust, vaid eelkõige haigestunu süljepritsmeid. Laiatarbemaskide valmistamine, olgu marlist, paberist või kangast, on tema sõnul teretulnud, sest need maskid on ikkagi paremad kui kaitsevahendite puudumine üldse. «Neil on ka psühholoogiline komponent,» lisas Adlas. «Kui inimesed on maskiga, siis on hirmu ja paanikat ühiskonnas vähem.»
:format(webp)/nginx/o/2020/03/19/13016928t1h4249.jpg)
Inglismaa Cambridge’i ülikooli tervishoiuteadlased katsetasid seitse aastat tagasi Covid-19 viirusest kümme korda suuremate ja viis korda väiksemate osakeste läbilaskevõimet eri materjalides. Selgus, et kirurgimaski materjal peab kinni 97% suuremaid ja 89% väiksemaid osakesi, aga näiteks puuvillase spordisärgi kangas vastavalt 69% ja 51% osakestest. Nõudekuivatusrätiku erinevate viirusosakeste püüdmise võime oli vastavalt 83% ja 73%.
Uurijate järeldus kõlas, et parima tulemuse annavad puuvillasest materjalist valmistatud isetehtud maskid, mis suudavad kinni püüda umbes poole koroonaviiruse suurusega võrreldavatest osakestest, kuid võimaldavad seejuures ka talutavalt hingata.
Nelja kümnendi pikkuse meditsiinitöö kogemusega professor Lutsar meenutas, et omal ajal saadi hakkama ka lihtsate marlimaskidega. «Ma ei oska öelda, mis nende efektiivsus oli,» lausus ta, «aga kästi kanda ja siis kandsid. Kuid ma pole ka olnud viirustele väga vastuvõtlik.»
Neil, kes ei köhi ega aevasta, pole Lutsari sõnul praegu tänaval käies maski kanda vaja – eriti olukorras, kus maske nagunii kõigile ei jätku. «Õdedel ja kassapidajatel on maske rohkem vaja kui sellel, kes kodus istub,» sõnas ta.
Aga neid, kes maskide puudust ära kasutades hakkavad pakkuma viie või rohkema euro eest omatehtud maske, nimetas moekunstnik Järvsoo nõukogude ajast tuntud sõnaga spekulant. Sellepärast, et nad ei anna oma toodangule mingit garantiid ega selle tõhususe kohta ühtegi sertifikaati, põhjendas ta.
KOMMENTAAR
Pilleriin Soodla, Tartu Ülikooli Kliinikumi infektsioonhaiguste arst
Maskid ja respiraatorid kuuluvad meditsiinis isikukaitsevahendite hulka, nende eesmärk on kaitsta nina ja suud kas erinevate pritsmete või õhus levivate haigustekitajate eest. Meil kasutusel olevad maskid ja respiraatorid on klassifitseeritud erinevalt, olenevalt kui suur on nende läbilaskvusvõime nn filter. Viirused on teadaolevalt väga väikesed, koroonaviiruse suurust hinnatakse 50-200 nanomeetrit, selle kinnipidamine on keerukas.
Õhklevi haiguste puhul on oluline respiraatorite kasutamine. Kõik respiraatorid sertifitseeritakse referentslaborite poolt kinnitamaks nende filtreerimisvõimet. Seega ilma sertifikaadiga maskide ja respiraatorite kaitsevõimet ei ole võimalik lubada.
Maskide kandmisel on aga ka teine oluline osa: see on haigestunud inimese puhul maski kandmine, et hoida ära haigustekitajate levik. Et köhides või aevastades ei levi viirus teistele inimestele või pindadele. Siin võib kasu olla ka isetehtud maskidest.
Millal kanda maski?
Kui keegi pereliikmetest on haigestunud, siis peaks ta kandma maski.
Maski kandmine on otstarbekas kahes olukorras: haigestunu peab kandma, et ta ei nakataks teisi inimesi, ja samuti peaks kandma maski see inimene (hooldaja, tervishoiutöötaja), kes haigestunud inimest hooldab.
Eesti Perearstide Liit