Sisukord
AK
Postimees
02.04.2020
Ninad koos: ehitustöö iseloom ei võimalda hoida töömehi objektil üksteisest ohutus kauguses Eesti Ärimees ajas annetamiseks välja kasti respiraatoreid FOTO: Eestisse teel olevad kaitse­vahendid pakiti lennukisse Mailis Reps: koolieksamite saatus on veel lahtine Kuidas kriisi ajal kadunukest matta? Kriisi lisaeelarve võib tuua kolme aktsiisi langetamise Mööduja tegutsemine päästis veokijuhi hullemast Kevadekuulutajad olid kohal juba talvel Majandus Põllumehed jäävad hooajalise võõrtööjõuta Aasia kiiret kriisist toibumist ei ennusta Toornaftaturul on tekkinud contango-efekt Välismaa Stoltenberg: sellest ei tohi tulla julgeolekukriis Eestlanna Jordaanias: ülikarmid piirangud tekitavad ärevust Maailm vastab kriisile tarvikute masstootmisega Arvamus Helir-Valdor Seeder: pommiaugust tulevikku vaadates (1) Andreas Kaju: kas pandeemia vastu aitab empaatia või ratsionaalsus? (2) Kultuur Taaniel Raudsepp: kultuuri tugevus on valdkondlikus mitmekesisuses Barack Obama lemmiksari Tühjuse poeesia 1: Rein Raud Sport Koroonaviirusesse haigestunud vutilegend Paolo Maldini tunneb kergendust, et tema vanemad enam ei ela Reis Kummituslinnad, ufouurijate kogunemispaik ja Metsik Lääs Maa Elu Atrias kraaditakse väravas kõiki tööletulijaid Nädala mõte: nutikam võidab Kümned tuhanded Eesti tulbid rändavad kompostihunnikusse Türi lillelaada korraldajad tahtsid tänavu väga hea laada teha Inimesed kasutavad aega nutikalt: värvivad, tapeedivad ja vahetavad põrandaid Milliseid viiruseid kannavad meie nahkhiired? Pole uuritud Põllutehnika varuosad ja rehvid võivad viirusest haavatud tarneahelatesse takerduda Ilmajutt: kummitav põuaoht Hommikusöögi vahelejätmine on suur viga Kas rebasekarva tõmbunud elupuid saab veel päästa? Kaua sa seda rabarberikooki sööd ehk kuidas sündis Habaja veinimaja Tartu Talu e-pood töötab nagu jõuluajal Kallaste rahvas nõuab vene õppekeele asemele eesti keelt Piiritulp «Ainult Covid-19 patsientidele». Mis on selle taga? Hooldustöötajate elektriautod hakkavad ära väsima Orientalist Märt Läänemetsa ja alma mater’i teed läksid lahku Meelelahutus Koomiks Sudoku
minu meedia
Minu Meedia digi­paketiga saad piiramatu ligipääsu Postimehe ja maakonnalehtede tasulisele sisule nii veebis, mobiilis kui tahvlis.
Telli minu meedia

Gripp – viirus või ühiskondlik vaimuseisund?

5 min lugemist
Aleksei Salnikovi romaanist „Petrovid gripi küüsis“ on Venemaal valminud mitu teatrilavastust, režissöör Kirill Serebrennikov valmistab ette mängufilmi, mis peaks linastuma tänavuse aasta teises pooles. Pildil on stseen tänavu veebruaris Moskvas Gorki keskuses esietendunud Anton Fjodorovi lavastusest. FOTO: Ira Polarnaja

Woody Allen on naljatlenud, et maailma kõige kaunimalt kõlavam lühilause pole mitte Ma armastan sind!, vaid See on teil healoomuline kasvaja. Täna oleme jõudnud olukorda, kus kole sõna gripp näib olevat (loodetavasti ajutiselt) omandanud peaaegu positiivse kõla: kui kellelgi on vastavad sümptomid, aga siiski „kõigest“ gripp, siis on suhteliselt hästi, võib elada küll ning lootusrikkalt tulevikku vaadata. Sest gripi, selle „vana hea“ ja igati kodustatud viiruse tuttava ning turvalise fassaadi tagant ei paista suure sotsiaalse düstoopia kõrvad.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Aleksei Salnikovi romaan „Petrovid gripi küüsis“ (2018), mis võitis ühe Vene suurima kirjandusauhinna, teeb, nagu pealkirigi osutab, gripist otsapidi oma loo peategelase. Teisalt on gripp selles teoses justkui metafoor – allegooriline diagnoos ühiskondlikele (ning kitsamalt perekondlikele ja isiklikele) vaimuseisunditele.

Salnikovi teos muudab oma kirjanduslikus reaalsuses gripi uueks normaalsuseks ning näitab, et selle haigusega kannatab elada küll, soovi korral isegi aktiivselt ja sotsiaalselt, ilma nakatamist või nakatumist kartmata. Gripp näib olevat Salnikovi romaani kõigi reaalajas toimuvate sündmuste peamine sideaine, omamoodi state of mind, mis kisub oma kandjal teadvuse kergelt kreeni, ent samas mahendab subjekti ja reaalsuse vahelisi igapäevaseid kokkupõrkeid.

Sama sümptomit võib otsapidi omistada ka Salnikovi suurteose struktuurile ning autoripositsioonile. Need on natuke fookusest väljas, andes kujutatud sündmustele seeläbi deliirse ja sürreaalse kõrvalmaigu. Otsapidi valitseb selles romaanis juhuslikkuse esteetika: autor justkui ei mäleta, mida või millest on varem kirjutanud. Ning seega jäävad mitmed lugeja kõrgendatud tähelepanu ja kaasaelamist pälvivad seigad väljapeetult vihjeliseks.

See algab juba raamatu avaleheküljel, kus autor iseloomustab loo peategelast Petrovi kui invaliidi, kel on „puujalad ja -käed ja vähk“ ning keda valdab trolliga sõites „mingisugune karvaste darwinlike jõudude ja dostojevskiliku alge kogum“, mis paneb talle pähe soovi solvata rängalt üht tasast vanaätti, ainsat kaasreisijat, kes teda tüütul moel ei tülita.

Hiljem me Petrovi puhul puujalgu, vähidiagnoosi ja ürgset kurjust rohkem ei kohta – ta astub neist juba sellesama trollisõidu käigus välja kui riietest, mille vahetamist pole autor pidanud vajalikuks lugejale kirjeldada ega selgitada. Kogu ülejäänud teoses on Petrov varakeskealine, täiesti rahumeelne ning igati liikumisvõimeline hobikoomiksikunstnikust autoremondilukksepp, kel kodus ootamas raamatukoguhoidjast eksabikaasa ning algkooliealine poeg.

01.04.2020 02.04.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto