/nginx/o/2020/03/20/13019114t1h31fa.jpg)
Postimehe toimetus töötab täiskoosseisus kodustel töökohtadel. Kuidas täidavad meie ajakirjanikud oma rolli meedia eesliinil? Eriolukord tekitab inimestes hirmu, uudishimu ja põnevust. Lehetegu on muutunud tähendusrikkamaks, sest hästi toimetatud informatsioonil võib olla elu hind.
Postimehe kultuuritoimetuse juhataja Heili Sibrits.
Sander Ilvest
Postimehe kultuuritoimetuse juhataja Heili Sibrits:
Ma kujutasin ette, et jõuan vaadata filme, telelavastusi, lugeda, kodus suurpuhastust teha… Esimesed päevad kodukontoris on kui pidev tulekahju kustutamine, märksõnad on plaanide mitmekordne ümberkorraldamine ja suhtlemine-suhtlemine-suhtlemine (internet, Skype, telefon – geniaalsed leiutised!). Õnneks on laps täiskasvanu, nii et e-kooli mured jäävad minust eemale, seega saan täielikult pühenduda tööle (töönarkomaanina ma ei virise, pigem naudin), päeval paar korda kööki hüpata, et mängeldes lõuna-õhtusöök välja võluda, ka see mulle meeldib.
Kodus töötamine pole mulle võõras, aga seni sättisin ennast tööd tegema köögilaua taha (pikemad tekstid), kiired sutsakad said tehtud voodis või diivanil lösutades. Nüüd mõistsin juba esimese päeva lõpul, et seljahädadest hoidumiseks tuleb kodukontor püsti panna – Tartu Ülikoolis õppiva poja tuba oli sobivalt tühi ja nüüd siis tema kastide vahel ongi Postimehe kultuuritoimetuse peamine staap, kust saab teha videokõnesid toimetuse liikmete kodudesse ja kõikjale, kuhu vaja.
Paar nädalat nii elada pole hullu, isegi põnev on, aga kuu-kaks? Ükskõik kui OK see olukord hetkel ka ei tundu, ootan ma tagasi vana maailma, vana normaalsust. Samas usun, et kodukontorid-koduõpe, e-poed, e-teater, e-kontsert, e-kino jms muudavad meie maailma ja meie tarbimiskogemusi ja kultuurikogemise ootusi.
Peamine, et tuleksime kiiresti ja tervena sellest välja – mida kiiremini, seda parem –, et maailm ja inimesed päriselt kokku ei kukuks, seda nii majanduslikult kui ka vaimselt.
Õnneks tuleb kohe kevad, õitsvate õunapuude all on alati kergem. Aga kindel on, et sel aastal istutan Nõmme aialapikesele maha lillede asemel söögikraami ja kõikidest õuntest teen mahla.
On eriolukorra seitsmes päev, kodukontorit paar päeva enam. Eks kodukontoris ole varemgi tööd tehtud, aga praegu on erilisem. Naine on kodus, lapsed on kodus. Kaks tööd on kodus ja kaks kooli ka. Keegi on näljane, keegi tahab välja.
«Ma lähen ainult sõbra juurde.»
«Miks keegi mulle külla ei või tulla?»
Samal ajal upub e-kool uutesse ülesannetesse ja ma pean nuputama, kuidas kaheksa-aastasele jagamist õpetada. «Noh, jaga lihtsalt, see on lihtne!» Vist ei ole pedagoogika meistriklass.
Toimetuse tool on palju mugavam. Toimetuse helid segavad vähem. Toimetuses on lihtsam puhkepausi võtta või kolleegi käest nõu küsida.
Hommikune Skype’i-koosolek on üks päeva tipphetki, nii tore on kuulata kolleegide häält. Hakkab tekkima rütm ja rutiin. Enam-vähem on juba teada, millal saab uusi nakatunute arve, millised on infograafikute põhjad. Vahepeal on vaja hinnata, kas järjekordne hirmpikk teadlase kirjutatud viiruselugu väärib tegemist, tõlkimist, väljamängimist.
«Iiissi, mis ma siin tegema pean?» Lihtsamad küsimused saavad ikkagi vastuse.
Tavalisel päeval vajub toimetus hiljemalt kuuest üsna hõredaks. Kodukontoris lisandub uusi ülesandeid ka hilistel tundidel. Ei ole punkti, mis tööpäeva lõpetaks. Hilisõhtul avastatud uus huvitav infokild vormub esimesel öötunnil uudistejutuks.
Puhuti on tunda, et närvid on pingul, kodune kraaklus sõbrale küllamineku teemal jätkub ootamatult teravaks kujunenud Skype’i-vestluses. Mõlemad tasanevad kiiresti, aga pinge on õhus.
Tahan tööle! Kontorisse! Toimetusse!
Ajakirjanikuna olen harjunud töötama toimetuses. Minu jaoks on sagimine ja telefonide helisemine igapäevarutiini osa – heli, mille saatel olen harjunud tööd tegema.
Nii mina kui ka minu abikaasa oleme nüüdseks kodust tööd teinud pea nädal. Tänasest hakkasime vedelevates kohvitassides süüdistama meie kujutletavat kaastöötajat Marti. See aitab rutiini lõhkuda ja teeb nalja.
Tegelikult on kodust töötamine paljude jaoks uus olukord, millega harjumine võtab aega. Tuttavaid ja peret vaadates näen, et harjumine ei pruugi tulla kergelt. Tahes-tahtmata tunnen muret ema pärast, kes koolis logopeedina töötab. Süda valutab ka isa pärast, kes kiirabis töötades paljude koroonaviirusega nakatunud inimestega kokku puutub.
Kuid pead norgu lasta ei tasu. Eesti inimesed on ikka keerulistes olukordades hakkama saanud. On südant soojendav näha, et olenemata mõneti hirmutavast eriolukorrast leiavad inimesed turvatunnet üksteises. Olgu selleks siis ema, õde või abikaasa.
Mõtteid 17. märtsil 2020 Klooga koolimajas, kus aastatel 1874–1971 asus algkool. Meie elame Margega siin aastast 2005.
Viiruse tekitatud olukorda on hea kasutada ja nautida kodus. Pole varem ise ka mõistnud, miks olen ostnud nii palju raamatuid – kuid nüüd peaks olema nende aeg! Osalemine leheteos on aga muutunud palju tähendusrikkamaks, sest hästi toimetatud ja kontrollitud informatsioonil võib olla elu hind.
Tööd tuleb teha sama palju või rohkemgi, ajavõit linna sõitmise ja sealsete askelduste ärajäämisest on aga ikkagi suur. Pealegi kulub palju vähem närve ja raha! E-poodlemise sõltuvust pole mul ka tekkinud, pigem mõtleme naisega, kuidas kevadkuudel aega ja raha koduaia ümberkujundamisse investeerida.
Maailm muutub, meie ka, usun, et paremuse poole. Mõttetu raiskamise ja ahnuse, looduse ja inimsuhete reostamise, piiramatu isekuse ja koostöövõimetuse võiksime jätta pandeemiaeelsesse aega. Elu on inimese jaoks kõige suurem väärtus, nii enda kui ka teiste oma. Liiga lühike niikuinii, sellepärast on just nüüd hea aeg mõtelda, kuidas seda kallist vara kõige paremini hoida!
Mul on raske hingata. On õhtuid, kui ma pean lapsele unejutu lugemise lõpetama, sest lihtsalt õhku pole. Kuklas on pidevalt tagumas katastroofi eelaimdus ja isegi kui õnnestub keskenduda millelegi meeldivale (näiteks tööle!), siis see kuklatunne ei kao kuhugi. Ärevusefoon on pidev ja ümiseb kõrvus.
Ma annan endale aru, et suur osa sellest on minu praegustes oludes hoogu juurde saanud ärevushäirel. Aga ma tean ka, et ma pole ainus, kellel on kohati füüsiliselt raske – isegi, kui nad on n-ö noored ja terved inimesed. Vaimse tervise probleemid lükkuvad mõnes mõttes praegu üldise kriisi valguses tagaplaanile, kuid ometi on need hetkel paljudel inimestel vihasemad kui varem...
Ja siis avastan, et mind rahustavad imelikud asjad. Muidugi ärevuse maandamise klassikalised 5-4-3-2-1-tehnikad ja mediteerimine, aga ka fotode nägemine teistest inimestest kodukontorites paneb mingil põhjusel hinge laulma.
Muidugi ma annan endale aru, et suures plaanis pole interneti, teleka ja vee olemasolul kaks nädalat kodus püsimine mingi eriline kunsttükk (mõelge Siberile! mõelge sõdadele! jne), et see väike ebamugavus pole asigi, mille üle kurta tohiks, aga ometi tahab süda ja meel saada ka praegusel ajal pai.
On okei tunda hirmu, teadmatust, ärevust ja paanikat. On okei, kui sa oled ekstravert nagu mina ja sind lämmatab üksindus ja määramatus. On okei seda tunda ja seda tunnistada. Siis tõmbame hinge, surume jalad antud hetkesse – mis on harilikult üsna hea, erinevalt sellest katastroofistsenaariumist, mis kuklas peksab – ja läheme edasi. Üheskoos, aga praegu veel eraldi.
/nginx/o/2020/03/20/13019113t1h1b62.jpg)
See ei pidanud nii minema. Ühel hetkel oli kogu toimetus tühi ja kõik olid kodus, sest hirmutava viirusega oli kokku puutunud väidetavalt mitu inimest. Paar neist istusid tööl minu kõrval ja mitu päeva. Targemad lahkujad võtsid kaasa kuvari, teised läksid selle järele päevi hiljem. Ajakirjanikule ei peaks kaugtöö ju olema midagi erilist. Sülearvutiga komandeeringus või õhtul kodus lugusid kirjutanud on paljud, lisaks on internetipõhine nii veebi- kui ka paber-Postimehe haldamine. Kõik on justkui olemas ja paljud on ka kodust asju teinud, aga kui kõik on korraga kodus, on olukord sootuks teine. Esimene päev kodutööl oli justkui esimene päev uuel töökohal: palju sebimist ja tegemist, nii et ei märka lõunat süüa ega koju minna, s.o teise tuppa teleka taha. Selg on valest töötoolist peagi kange ning kõnede arv päevas, nii suhtlusakendes kui mobiilis ületab kontori nädalahulka. Samas liiguvad asjad üllatavalt kiirelt, paljude inimestega suhtled rohkem kui kõrvuti tööl istudes ning head mõtted jõuavad realiseeruda kiiremini kui eales varem.
Kui see jama kord lõppeb, siis võiks sääraseid kodus töötamise nädalaid toimetuses veelgi teha.
Kohe esimestel päevadel jõudsime toimetuses arusaamisele, et koosolekute arvu ei ole mõtet mingil juhul vähendada ning traditsioonilised koosolekud peavad jääma. Kodus videokoosolekul töökaaslasi nähes tuleb kohe soe tunne ja naeratus näole, sest saad aru, et pole üksi. Kõik on õhinaga asja juures ning see loob kindlustunde, et hoolimata segastest aegadest töötab masinavärk õlitatult edasi. Eks tuleb meelde jätta, et koosolekule või siis kõrvaltuppa minnes kammiksid juuksed ära ja paneksid korralikult riidesse, sest töö on töö ja kui oled selleks valmistunud, siis oledki nagu päris kontoris. Kahjuks saab nalja võrgus vähem ja paljud ei saa ka vestlusakendes tehtavale mustale huumorile pihta, aga mis seal ikka. Kui kodus töötamine veel kaua kestab, siis tuleb lisaks kuvarile tõenäoliselt ka arvutitool töölt koju tuua, sest selg jääb haigeks ning kodused arvutitoolid on hõivanud koolitööd tegevad lapsed. Tuleks vist panna ka meeldetuletus, et vahepeal laua tagant püsti tõuseks ja õues väikese jalutuskäigu või jooksuringi teeks, sest tööpäevad kipuvad kodus venima veel pikemaks kui töö juures, kuigi tööle sõidu aja arvelt peaks tekkima suur kokkuhoid. Kui see jama kord lõppeb, siis võiks sääraseid kodus töötamise nädalaid toimetuses vahelduseks veelgi teha. See raputab inimesi veidi ja paneb ehk oma tööle veidi teise nurga alt mõtlema.
Mõistetavalt tekitab praegune eriolukord inimestes hirmu, uudishimu ja põnevust. Uut informatsiooni tuleb uksest ja aknast ja seda täiesti ettearvamatutel hetkedel. Veidi enne südaööd teavitasime lugejaid eriolukorrast, keset ööd saatsime teate uuesti kehtestatud piirikontrollist.
Minuti pealt keegi koju ei lähe, tehakse vabatahtlikult lisatunde ja puhkuse ajal tullakse meelsasti kolleegile appi.
Informatsiooni on meeletult palju – meile usaldatakse mured, küsimused ja vihjed. Samal ajal saadetakse meediamajale teateid mitmelt rindelt. See on meile auks, et saame olla sellisel ajal paljudele infoallikas. Omamoodi eriolukord on ju ka toimetuses – minuti pealt keegi koju ei lähe, tehakse vabatahtlikult lisatunde ja puhkuse ajal tullakse meelsasti kolleegile appi.
Kodukontor raskendab asja, kuna enam ei saa üle laua kolleegi hõigata. Tegelikult on kodukontor praegusel pingelisel ajal omamoodi vahva ja mõnus ka. Kes istub teetassiga kodus diivanil fliisteki all, kes jälgib toimuvat pingsalt maakodus – ühenduses oleme niikuinii.
Filmiajakirjanikuna möödub minu elu peamiselt toimetuses ja kinodes. Kui kinod on kinni ja toimetus suletud, selgus, et mu kodust saab päris mõnusa minitoimetuse, paremagi veel kui päris. Omad head ekraanid ja korralikud kõlarid, kust keskendumist soosivat muusikat kuulata, avatud toimetuses võimatu asi (soovitan näiteks Burzumi värsket albumit «Thulêan Mysteries»).
Kuna mu elukaaslane töötab ka ajakirjanikuna, on meil mõlemal nüüd päris oma kabinet (lapsed suured ja oma elu peal). See on luksus, mida toimetuses endale lubada ei saa. Sellistes tingimustes, eriti kui tõhusa toiduvaruga külmkapp on kümne sammu kaugusel, võib üks ajakirjanik päris pikalt vastu pidada ja vajadusel 20 tundi ööpäevas tööd teha.
Seda me kõik teemegi, sest ajalehtede ja portaalide loetavus on enneolematult suur. Ja kultuur on kriisi ajal erilise hooga õitsele puhkenud. Järjest avatakse veebipõhiseid filmifestivale, stuudiod paiskavad internetiteenustesse ennaktempos filme, mis muidu kinodes linastuksid, ja sel ajal, kui tööd ei tee, on mul lõpuks võimalus harvendada käsivarrepikkust nimekirja pealkirjaga «Filmid, mida pean kindlasti vaatama, aga aega üldse ei ole». Varsti selgub, kuidas tuleb kodutoimetuses välja filmisaate «Hendrik Alla liikuvad pildid» salvestamine.