Sisukord
Arvamus
Tänane leht
21.03.2020
Eesti Suur intervjuu ⟩ Professor Merits: kõigi testimine tekitab ainult infomüra (33) Tallinna volikogu pitsitab halastamatult üürnikku (3) Pane tähele ⟩ Keda testitakse ja keda mitte? Majandus Seekordne kriis on riikide majandustele uus proovikivi (6) Investor Mari ⟩ Mida teha börsikrahhi ajal? (3) Globaalne rahauputus rahustas turge Välismaa Väärinfo on mäng inimeludega (6) Üle Euroopa napib nii maske kui teste Mõttekojad koroonaviirusest: suletud piirid rikkusid suhted, kindlustunnet annaks juhtivate riikide ühisavaldus Arvamus Juhtkiri: analüüs ärevuse raviks (5) Marti Aavik: jääge negatiivseks! (1) Nädala nägu ⟩ Kapten, kes tõi omad tagasi (1) Riigi dilemmade sümboltädi Rahakambri võtmehoidja (6) Veebiööbik Orelipoiss Tõde võtab aega – Aro Velmeti 7 soovitust koroonauudiste tarbijale (9) Päeva karikatuur Kultuur Video ⟩ Kunst sinu ümber. Rõõmsameelne eksistentsialist Alexei Gordin Stoppard katku ajal Aja auk. Radikaalselt elatud elu Nädala plaat: Puder ja raadio ehk kes tahab saada Coldplayks Muusikaäri otsib kriisis uut mudelit Sport Video ⟩ Kristjan Ilves: nühin praegu viimaseid suusakilomeetreid Tehvandil. See õhuke kirme on veel maas Ülevaade ⟩ Kas jalgpall teeb publikuarvuga võrkpallile ära või riisub koore hoopis korvpall? Merendus Eesti merekaubavedudest on hoop mööda läinud (1) Tallinn Tallinna volikogu pitsitab halastamatult üürnikku (3) AK Liisi Karindi: Euroopa ja USA tõusva Aasia varjus Jaak Valge: demokraatia või liberaalne demokraatia (11) Video ⟩ Kunst sinu ümber. Rõõmsameelne eksistentsialist Alexei Gordin Juurikas. Memedovi uus ja huvitav elu Arter Ahven kriisist: Ei saa elada roosa kilekott peas! Georg Ots 100. Suurt lauljat meenutab tema õde Maret Purde: ta oli täitsa tavaline eesti mees Sajad tuhanded tõvevoodis, riik ei tee peaaegu midagi! Pandeemia Eesti NSV moodi (12) Olümpiavõitjast aukolonel Kelly Holmes: Naised, sõjavägi on karjäär! (18) Soe salat on nagu praad. Kolm kuuma retsepti Sõiduproov: Euroopa aasta auto Peugeot 208. Ilus, ent vastuoluline Voldime lahti. Või kokku. Igaüks võib nüüd telefoni voltida Uskumatu ilu-uudis: meik on mehe võimu tunnus! (10) Meelelahutus Koomiks Sudoku

Nädala nägu ⟩ Kapten, kes tõi omad tagasi

2 min lugemist
Romantika kapter Peeter Allast. FOTO: Artur Kuus

Ristluslaevaga Romantika sajad inimesed Lääne-Euroopast Saksamaa kaudu kodule lähemale toonud kapten Peeter Allast on tavaline, lihtne, mõnus mees. Kuigi kapteniamet on iga alustava meremehe unistus, pole temas midagi üliinimlikku – ka laevajuhi töö on ikkagi töö, mida ta viimased 16 aastat ilma suurema tähelepanuta on teinud.

Enne evakuatsioonireisi algust laevatekil jalutades on ta rahulik. Kuigi on teada, et see laevasõit saab olema eriline ja kulgema tähelepanu all, hoiab ta tagasihoidlikku joont: «Ma teen kõigest oma tööd.» Kujutan ette, kui oleksin näiteks Ameerika Ühendriikides samasuguses situatsioonis – siis võinuks kapteni suust ilmselt kuulda midagi, mida eestlane vast kalamehe jutuks nimetaks. Tema aga suuri sõnu ei tee.

Vaevalt on Eestis palju inimesi, kes Peeter Allastist enne eilset midagi kuulnud oleksid. Tema nimi olekski ilmselt jäänud vaid Eesti merenduse ajaloo arhiividesse, kui elu oleks kulgenud teisiti – kui üle ilma poleks levima hakanud surmavat viirust, kui Poola poleks piire sulgenud, kui poleks olnud välisministeeriumi tellimust ja kui Romantikat poleks evakuatsioonireisiks valitud.

«Eks me ikka ootasime, et meie läheme, aga üllatus oli suur, kui helistati,» ütles Allast enne merereisi algust. Tema jaoks polnud mingit küsimust: see ülesanne, missioon tuli riskist hoolimata vastu võtta ja lõpule viia.

Elevust oli rohkem näha laeva autotekil: enne, kui inimesi Saksamaa väikelinna Sassnitzi sadamas pardale lubama hakati, tehti ühisfoto. «Nüüd on meie tähetund!» hõikas üks laevameeskonna häälekamaid meesterahvaid. Meeskonna toel ja kapteni juhtimisel algas teekond Riiga.

Nad said sellega edukalt hakkama, tuues koju ligi 500 Euroopas lõksus olnud eestlast, lätlast, leedulast, venelast, ukrainlast ja teiste rahvuste esindajat. «Kõik, kes tahtsid, said pardale. Meie toome kõik ära,» ütles kapten Allast. Rasketes üleilmsetes kriisisituatsioonides pole poliitikal ega ideoloogiatel kohta. Tähtis on inimlikkus ja koos tegutsemine. Tänutäheks olid sõpradele vastu tulnud ukrainlased pannud Riia sadama äärde lehvima Ukraina lipu; politsei eskordiga Iklasse jõudnud eestlased olid väsinud, kuid õnnelikud – lõpuks kodumaal!

Nad said sellega edukalt hakkama, tuues koju ligi 500 Euroopas lõksus olnud eestlast, lätlast, leedulast, venelast, ukrainlast ja teiste rahvuste esindajat.

1

Kapten ega meeskond ei teinud sellel 50 tundi kestnud laevareisil suurt midagi teistmoodi kui mõnel tavalisel tööpäeval – ikka tuli täita dokumente, juhendada meeskonda, manööverdada massiivne laev sadamasse ja suhelda inimestega. Kuid nende sadade inimeste jaoks, kes Lääne-Euroopa lõksust Baltimaadesse pääsesid, olid need teod erilised – tänu niisugustele justkui tavapärastele tööülesannetele pääsesid nad koju oma lähedaste juurde.

Nüüd, kriisiajal, ilmneb eriti selgelt midagi, mis tavaelus jääb sageli selle iseenesestmõistetavuse tõttu märkamata: iga inimese panus on ülioluline ühiskonna kui masinavärgi toimimisel. Nüüd on aga panused hoopis suuremad, sest inimeste keskel tegutsemisega kaasnevad riskid. Isegi kui ees on kaitsev mask, võib halbade asjaolude kokkulangemisel ohtliku viirusega nakatuda. Õed-arstid, riigile appi tõtanud kommunikatsioonispetsialistid, poemüüjad-juuksurid, Euroopast kaupa vedavad raskeveokijuhid, politseinikud, päästeameti töötajad, bussijuhid – teistel liinidel ja elualadel tegutsevad inimesed, kelle tööülesanded pole vähem tähtsad – on nüüd igapäevaelu kangelased. Nüüd on nende tähetund.

Seotud lood
20.03.2020 23.03.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto