Nädala nägu ⟩ Kapten, kes tõi omad tagasi

Romantika kapter Peeter Allast. FOTO: Artur Kuus

Ristluslaevaga Romantika sajad inimesed Lääne-Euroopast Saksamaa kaudu kodule lähemale toonud kapten Peeter Allast on tavaline, lihtne, mõnus mees. Kuigi kapteniamet on iga alustava meremehe unistus, pole temas midagi üliinimlikku – ka laevajuhi töö on ikkagi töö, mida ta viimased 16 aastat ilma suurema tähelepanuta on teinud.

Enne evakuatsioonireisi algust laevatekil jalutades on ta rahulik. Kuigi on teada, et see laevasõit saab olema eriline ja kulgema tähelepanu all, hoiab ta tagasihoidlikku joont: «Ma teen kõigest oma tööd.» Kujutan ette, kui oleksin näiteks Ameerika Ühendriikides samasuguses situatsioonis – siis võinuks kapteni suust ilmselt kuulda midagi, mida eestlane vast kalamehe jutuks nimetaks. Tema aga suuri sõnu ei tee.

Vaevalt on Eestis palju inimesi, kes Peeter Allastist enne eilset midagi kuulnud oleksid. Tema nimi olekski ilmselt jäänud vaid Eesti merenduse ajaloo arhiividesse, kui elu oleks kulgenud teisiti – kui üle ilma poleks levima hakanud surmavat viirust, kui Poola poleks piire sulgenud, kui poleks olnud välisministeeriumi tellimust ja kui Romantikat poleks evakuatsioonireisiks valitud.

«Eks me ikka ootasime, et meie läheme, aga üllatus oli suur, kui helistati,» ütles Allast enne merereisi algust. Tema jaoks polnud mingit küsimust: see ülesanne, missioon tuli riskist hoolimata vastu võtta ja lõpule viia.

Elevust oli rohkem näha laeva autotekil: enne, kui inimesi Saksamaa väikelinna Sassnitzi sadamas pardale lubama hakati, tehti ühisfoto. «Nüüd on meie tähetund!» hõikas üks laevameeskonna häälekamaid meesterahvaid. Meeskonna toel ja kapteni juhtimisel algas teekond Riiga.

Nad said sellega edukalt hakkama, tuues koju ligi 500 Euroopas lõksus olnud eestlast, lätlast, leedulast, venelast, ukrainlast ja teiste rahvuste esindajat. «Kõik, kes tahtsid, said pardale. Meie toome kõik ära,» ütles kapten Allast. Rasketes üleilmsetes kriisisituatsioonides pole poliitikal ega ideoloogiatel kohta. Tähtis on inimlikkus ja koos tegutsemine. Tänutäheks olid sõpradele vastu tulnud ukrainlased pannud Riia sadama äärde lehvima Ukraina lipu; politsei eskordiga Iklasse jõudnud eestlased olid väsinud, kuid õnnelikud – lõpuks kodumaal!

Nad said sellega edukalt hakkama, tuues koju ligi 500 Euroopas lõksus olnud eestlast, lätlast, leedulast, venelast, ukrainlast ja teiste rahvuste esindajat.

1

Kapten ega meeskond ei teinud sellel 50 tundi kestnud laevareisil suurt midagi teistmoodi kui mõnel tavalisel tööpäeval – ikka tuli täita dokumente, juhendada meeskonda, manööverdada massiivne laev sadamasse ja suhelda inimestega. Kuid nende sadade inimeste jaoks, kes Lääne-Euroopa lõksust Baltimaadesse pääsesid, olid need teod erilised – tänu niisugustele justkui tavapärastele tööülesannetele pääsesid nad koju oma lähedaste juurde.

Nüüd, kriisiajal, ilmneb eriti selgelt midagi, mis tavaelus jääb sageli selle iseenesestmõistetavuse tõttu märkamata: iga inimese panus on ülioluline ühiskonna kui masinavärgi toimimisel. Nüüd on aga panused hoopis suuremad, sest inimeste keskel tegutsemisega kaasnevad riskid. Isegi kui ees on kaitsev mask, võib halbade asjaolude kokkulangemisel ohtliku viirusega nakatuda. Õed-arstid, riigile appi tõtanud kommunikatsioonispetsialistid, poemüüjad-juuksurid, Euroopast kaupa vedavad raskeveokijuhid, politseinikud, päästeameti töötajad, bussijuhid – teistel liinidel ja elualadel tegutsevad inimesed, kelle tööülesanded pole vähem tähtsad – on nüüd igapäevaelu kangelased. Nüüd on nende tähetund.

20.03.2020 23.03.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto