Sisukord
Arvamus
Tänane leht
23.03.2020

Kristi Vinter-Nemvalts: aeg, mil oleme kõik ühtaegu õpilased ja õpetajad

4 min lugemist
  • Õpilased, õpetajad ja lapsevanemad on olnud tublid.
  • Tuleb välja selgitada õpilaste ja õpetajate tegelik koormus.
  • Lastevanematel on tähtis roll lapse õpieesmärkide seadmisel.
Kristi Vinter-Nemvalts FOTO: HTM

Kuigi üleminek koduõppele on olnud ootamatu ning kõigilt osapooltelt suurt pingutust nõudev, on nädal pakkunud ka palju näiteid kasulikest praktikatest, kirjutab haridus- ja teadusministeeriumi üldharidus-, keele- ja noortepoliitika asekantsler Kristi Vinter-Nemvalts.

Nüüd, mil esimene distantsõppenädal selja taga, on kindlasti kõigil elu- ja koolikorralduse muutusest tingitud emotsioone rohkesti. On neid, kelle koormus on kahe- või mitmekordistunud, on neid, kes on tulnud enneolematult leidlikele lahendustele ja kõik sujub ladusalt, on neid, kes asunud eriolukorra blogi pidama ning oma kogemusi teistele jagama. Kindel on see, et jätkuvalt vajab läbi mõtlemist õppetöö korraldus, kõige paremini toimivate virtuaalsete keskkondade valik, õppimise ajaline organiseerimine ja palju muud.

Ühte võib aga juba praegu öelda: õpilased, õpetajad ja lapsevanemad on olnud uskumatult tublid! On südantsoojendav kuulda, näha ja lugeda, kui abivalmid ning üksteist toetavad on meie õpetajad ja haridustehnoloogid, kuidas lapsevanemad oma igapäevaelu õppimise vaatest ringi korraldavad ja kui püüdlikud on õpilased.

On täiesti selge, et mõne päevaga kogu õppetöö distantsõppele üleviimine on väljakutse nii riigile, koolipidajatele, koolijuhtidele, õpetajatele kui ka õpilastele. Sama enesestmõistetav on see, et tagasilöögid on alguses paratamatud. Seetõttu võtkem ja andkem selle kõigega kohanemiseks aega. Praegu on õppekava täitmisest ja õpitulemustest olulisem mõelda sellele, kuidas õppida ja õpetada.

Selleks, et kõik saaksid uuel viisil korraldatud õppetöösse rahulikult, ilma sooritushirmuta sisse elada, soovitame koolidel hoiduda vähemalt esimesel kahel nädalal numbrilisest hindamisest. Suunake hinnete panemise asemel tähelepanu õppekorraldusele ja uues olukorras toimetulekule. Sõnaline kujundav hindamine on praegu sobivaim tagasisidestamise ja motiveerimise viis.

Kindlasti vajab hoolikat tähelepanu lapsevanematelt ja õpilastelt tulev tagasiside – usun, et õpetajad saavad seda viimastel päevadel rohkem kui tavaliselt terve õppeaasta vältel kokku. See on väärtuslik informatsioon, mida tasub anda ja vastu võtta ka edaspidi. Kui märkate õppetöös takistusi, proovige selgitada, mis on nende taga ja mis aitaks edasi. Ükski õpetaja ei saa olla ööpäev ringi kättesaadav, kuid teie tagasisidet arvestatakse ning koos töötades jõutakse lahendusteni, mis kõigi asjaosaliste jaoks kõige paremini toimivad.

Juba eelmise nädala lõpus jõudis meieni häid praktilisi näiteid sellest, kuidas ja millist tagasisidet on mõistlik süsteemselt koguda. Näiteks on õpetajatega tehtud kokkulepe määratleda konkreetne aeg, mis õpetaja arvates õpiülesande täitmisele kulub, ning õpilastel palutud anda individuaalselt tagasisidet, kui palju ülesande tegemisele tegelikult kulus. Kui tagasisidet annavad kõik või enamik õpilastest, tekib sellest hea ülevaade, milline on tegelik töökoormus nii õpetaja kui õpilase vaatest.

Eestit tuntakse maailmas kui e-riiki ning möödunud päevad on näidanud, et seda me tõepoolest ka oleme. Kasutajate hulga hüppelisest kasvust ja internetiühenduse mahupiirangutest tulenevad takistused on tänaseks loodetavasti suuresti ületatud, kuid erinevate õpikeskkondade rohkus tekitab jätkuvalt segadust nii õpilastes kui lapsevanemates. Distantsõpe ei tähenda kindlasti seda, et õppida saab ja õppima peab üksnes digitaalseid vahendeid ja keskkondi kasutades. Viimaste abil on käepärane korraldada nii suhtlust, infovahetust kui ka õpiülesannete täitmist, kuid vana head õpikut ja töövihikut ei tasuks kõrvale heita. Oluline on leida mõistlik tasakaal erinevate õppimis- ja õpetamisvõimaluste vahel.

Lisaks õpilaste koormusele vajab hindamist ka õpetajate töömaht, mis distantsõppes on kasvõi tagasisidestamise kontekstis selgelt ajamahukam.

2

Tahan siin kiita meie koole, kus viimastel aastatel on nii laste kui õpetajate digipädevuse arendamisega hoogsalt tegeletud – see on praegu suureks abiks. Möödunud nädala kogemus näitab, et senisest rohkem on vaja tähelepanu pöörata digihügieenile, näiteks kasvõi asjaolule, et igal kasutajal peab süsteemis olema oma konto, mitte lapsed ei kasuta vanema kontot ja vastupidi.

Oleme andnud koolijuhtidele soovituse luua koolis kasutusel olevatest digikeskkondadest ja -vahenditest tervikpilt ning kasutada erinevaid keskkondi mõistlikkuse piires. Sama oluline on koolijuhi vaatest ka arusaam, milline on õpilaste ja õpetajate tegelik töökoormus. Lisaks õpilaste koormusele vajab hindamist ka õpetajate töömaht, mis distantsõppes on kasvõi tagasisidestamise kontekstis selgelt ajamahukam.

Õppimine nõuab pingutust – õppimise edukust ei näita ülesannete tegemise kiirus, vaid õpitust arusaamine. Head õpetajad ja lapsevanemad, tunnustage lapsi tehtud pingutuse, mitte tulemuse eest! Õpilased ja nende õpiharjumused, iseseisva töö võimekus ja vanemate võimalused oma last toetada on väga erinevad. Oluline on, et õpimotivatsioon ei langeks kellelgi. Õpetajad saavad siin abiks olla, varustades ülesanded asjakohaste abimaterjalidega, andes lisaülesandeid ja jagades ka tunnustavaid sõnu. Unustada ei tohi ka, et nii nagu koolis järgneb tunnile vahetund, tuleb õppimises regulaarseid pause teha ka kodus. Eriti oluline on seda meenutada noorematele õpilastele, kes ei tarvitse ise puhkamise peale tullagi.

Kuigi suur osa lapsevanematest teeb oma igapäevatööd praegu kodust, on selge, et kogu õppepäeva vältel lapse kõrval olla ei saa. Õpetajad saavad lapsevanemaid aidata, kui annavad ülesandeid nii, et vanematel on võimalik nendega enne õppimise algust tutvuda ja ka eemal olles last aidata. Samuti on abiks, kui õpetajad määratlevad kindla ajavahemiku, mil lapsed ja lapsevanemad saavad ühendust võtta ja nõu küsida.

Lapsevanemana saate oma last toetada, kui aitate tal igaks päevaks konkreetsed ja realistlikud õpieesmärgid seada ning mõtlete üheskoos läbi, millist tuge ta õppimisel vajab. Rääkige lapsega läbi ka see, milline õppimise viis talle kõige paremini sobib. Siin võib olla suureks abiks, kui suunate lapsed omavahel kogemusi vahetama – kaaslastelt võib saada väga nutikaid näpunäiteid. Kindlasti on laste ja vanemate omavaheline suhtlemine praegu olulisem kui kunagi varem. Tehke seda pigem rohkem kui vähem, küsige, kuidas õppimine edenes, millised olid takistused. Kuna üks tõhusamaid õppimise viise on teiste õpetamine, laske lapsel endale igal õhtul üks uus teadmine õpetada ja kiitke teda selle eest!

Samavõrd oluline on ka õpetajate omavaheline suhtlus – hoolimata sellest, et õpetajate tuppa pole füüsiliselt võimalik minna ega omavahelisi silmast silma koosolekuid korraldada, on hea, kui sama kooli õpetajad viibivad võimalikult palju ühises inforuumis. Oleme kuulnud häid näiteid mitmetest koolidest, kus õpetajatele on loodud ühine suhtluskeskkond, kus saab tegevusi koordineerida, lõimitud tunde planeerida ning muredest-rõõmudest rääkida. Samamoodi – mõnevõrra paradoksaalseltki – on meieni juba jõudnud koolijuhtide tõdemus, et eriolukord on olnud hea impulss koostoimimisele: õpetajad on hakanud varasemast rohkem infot vahetama ja koostööd tegema.

Keegi meist ei tea, kui kaua eriolukord täpselt kestab. Säilitagem rahu ja hoidkem oma stressitase võimalikult madalal – stress on tõhusa õppimise ja õpetamise üks suuremaid vaenlasi.

Seotud lood
21.03.2020 24.03.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto