Sisukord
Arvamus
Postimees
23.03.2020

Juhtkiri: instinktid kriisis ei aita

2 min lugemist
Suletud ettevõte Pärnus FOTO: Urmas Luik/Pärnu Postimees

Globaalseid kriise on ikka ennustatud ja põhjusega, majanduslikest ja geopoliitilistest ökoloogiliseni. Ükski neist ohtudest pole kadunud, pigem vastupidi, ja üks neist on nüüd tõeks saanud. Kardetavasti ei tulnud see kriis ühenäolisena. Majanduskriis kiikab kohe pandeemia õla tagant ja on paljude ettevõtjate jaoks juba reaalsus.

Valdur Mikita küsis üheksa aastat tagasi, mida teha, kui maailm äkki kokku kukub. Ja vastas: «Instinkt ütleb, et siis tuleks haarata hädapärased asjad ning katsuda jõuda kiiresti maale, vanaema juurde. Umbes nii, nagu paljudele jaapanlastele muutusid ühtäkki ülioluliseks jalgratas ja maal elavad sugulased, kelle juurde radiatsiooniohu eest pakku minna. Linn muutub mõne päevaga elamiskõlbmatuks, kuna saab eksisteerida ainult väljastpoolt toitu saava infrastruktuuri abil. Suured kataklüsmid paralüseerivad tsivilisatsiooni infrastruktuuri. Elu jätkumine üleilmse katastroofi tingimustes on võimalik paikades, mis ei ole globaalse süsteemi osad või on sellega lõdvalt seotud.»

«Globaalse katastroofi tingimustes on kõige väärtuslikum elukindlustus ääremaastunud maavanaema ning tema korilussugemetest läbi imbunud potipõllunduslik eluviis,» võttis ta kujundlikult kokku.

Valdur Mikital on suures plaanis õigus, eriti mis puudutab esmase käitumisreaktsiooni instinktiivsust. Hädaolukorras kipume ikka toetuma instinktile, kõhutundele või talupojatarkusele, sest see on kõige kiirem, seda pole vaja leiutada. Ometi on globaalselt leviv viirus siin erandlik oht. Linnast maavanaema juurde pakku tulnud lapselaps võib saada vanaemale hoopis saatuslikuks.

Me peame hoidma sotsiaalset distantsi, olema omapäi ning pakkuma tuge ja leidma lohutust tehnoloogia vahendusel. Muidu võib olukord veelgi hullemaks minna.

Inimene on sotsiaalne loom ja hädaolukorras võimenduvad tugevalt sotsiaalsed instinktid. Ometi on praegusel juhul instinkti dikteeritud juhised just nimelt valed. Me peame hoidma sotsiaalset distantsi, olema omapäi ning pakkuma tuge ja leidma lohutust tehnoloogia vahendusel. Muidu võib olukord veelgi hullemaks minna. Rahvusvaheline koostöö peab suurenema ja omadevaheline füüsilis-sotsiaalne distants kasvama – instinkt aga annab meile siin täpselt vastupidist nõu. Selles hädas ei tohi kogu talurahvas koguneda kokku suurimasse rehetuppa. Piiridele takerdunud kaubaautodes võivad aga olla hädavajalikud meditsiinitarvikud, mille viibimine võib teha olukorda hullemaks alguses kuskil lokaalsel ja peagi ka globaalselt. Instinkt on siin iganenud nõuandja, maailm on sellele toetumiseks juba ammu liialt muutunud.

Sama kehtib ka riiklikul tasemel. Instinkt kipub pooldama karme meetodeid demokraatia kahjuks ja autoritaarsuse kasuks, ometi on tõhusaim viis riigi aus kommunikatsioon, selgitamine ja usalduse maksimaalne säilitamine. Instinkt sunnib koondama pilku vahetule ohule, ometi on praegune oht sedavõrd kompleksne, et me ei saa endale lubada vaate ahenemist. Peame pilku rahvaterviselt pööramata nägema ka seda, mis toimub majanduses, sest teenustepõhise majanduse puhul tähendab sotsiaalne isolatsioon hinge kinni hoidmist. Kui see on pealesurutud, on tagajärjeks peagi lämbumissurm. Samuti on vaja hoida elus demokraatiat. See kriis on tõeline tasakaaluharjutus põlevas majas ning instinktid siin ei aita.

Seotud lood
21.03.2020 24.03.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto