Sisukord
Arvamus
Tänane leht

Katrin Tiidenberg: üksildusest ja internetist

4 min lugemist
Katrin Tiidenberg. FOTO: Katrin Tiidenberg

Digivõimaluste kasutamine aitab meil kriisis hakkama saada, kirjutab TLÜ sotsiaalmeedia dotsent Katrin Tiidenberg.

Pandeemiad ei ole ainult meditsiinilised ja majanduslikud, need on ka sotsiaalpsühholoogilised. See, kuidas me tekkinud olukorrale üksi, paaris ja grupiti reageerime, milliseid lahendusi meelelahutamiseks ning üksilduse ja ärevuse leevendamiseks kasutame ja mil määral see kollektiivselt vastutustundlikku käitumist soodustab, mõjutab suurel määral nii nakkuskõverat kui ka selle tagajärgi.

Digikultuur, konkreetsemalt meie tegevus internetis ja sotsiaalmeedias, võib siin tähtsat rolli mängida. Pakun siin mõned viimase kolmekümne aasta jooksul mängurite, selfiässade, sotsiaalmeediasõdurite, meemikunnide ja muude internetinohikute kohta tehtud uurimustest nopitud leiud ja soovitused.

Üks internetiuurimuse alusteese on, et füüsiline lahusolek ei tähenda tingimata sotsiaalset eraldatust. Inimesed on äärmiselt osavad läheduse ja kohalolutunde loojad ka tehnoloogiast vahendatud suhtluse abil. Ometigi ollakse ärevad. See on mõistetav. Need, kes elavad üksi, vajavad poes-, kontoris- ja kohvikuskäike selleks, et end ühiskonna liikmena tunda. Need, kes elavad teistega koos, vajavad isikuvabaduse tunnetamiseks suhtlust kolmandate, vabalt valitud inimestega, aga ka oma ruumi ja aega. Kõiges selles aitab võrgutehnoloogia, tuleb lihtsalt katsetada.

Iga meedium vajab harjumist, enne kui mugavaks muutub. Äkki töötaks teie jaoks mõni neist võimalustest: eelnevalt koos käinud seltskondade grupivestluste loomine eelistatud veebikeskkonda; regulaarsed veebipõhised grupi- või paariskohtingud sõpradega; kolleegi, sõbra või sugulasega taustakanali loomine; kodusest melust eemaldumiseks igaühele planeeritud oma hetked. Kui kodus on palju rahvast ja vähe ruumi, võib omaette oleku tekitada näiteks kõrvaklappide ja Calmi-nimelise nutirakenduse või internetist märksõnadega «guided meditation» või «audiomeditatsioonid» otsitud klippe kuulates. Juhendatud audiomeditatsioone on muide ka lastele.

Kui miski selles uues olukorras käib üle mõistuse, on tõenäoline, et see käib üle mõistuse ka kellelgi teisel.

Mõned meist on üksilduse suhtes haavatavamad – võimaluse korral võiks üksi elavate sõprade, vanemate või vanavanemate peale eraldi mõelda, sest sageli jätavad just nemad ise ühendust võtmata, tahtmata teisi häirida.

Teine suur teema, mida on teaduslikult palju uuritud, on interneti ja sotsiaalmeedia funktsioon sotsiaalse toe pakkumisel, solidaarsustunde loomisel ja inimeste tegutsema innustamisel. Kõikjal maailmas on inimesed aastaid jaganud teadaandeid kadunud koertest, kirjutanud alla petitsioonidele, annetanud abivajajatele, jaganud infot või õpetusi väikeste ja suurte probleemide lahendamiseks. Praegu on nii rahvusvaheliselt kui ka Eestis juba loodud ja luuakse aina juurde viirusepuhanguga tekkinud probleemidele keskenduvaid Facebooki gruppe, Twitteri hashtag’e, ressursse koondavaid lingifaile jne. Kui miski selles uues olukorras käib üle mõistuse, on tõenäoline, et see käib üle mõistuse ka kellelgi teisel.

Paljud lapsevanemad leidsid end sel nädalal olukorras, kus tavatöö tuleb kodukontorikõlblikuks timmida, ära teha ja lisaks lapsi õpetada. Neile on kindlasti abiks e- ja koduõppeteemalised Facebooki grupid, kus muuhulgas jagatakse meisterdamise videoõpetusi, õpimänge jpm. Naabruskondade grupid võiksid mõelda, kas ja kuidas kollektiivselt (aga ettevaatlikult) hoolitseda riskigruppi kuuluvate kohalike elanike eest. Mõned muusikud, meelelahutajad ja sporditreenerid jagavad oma oskusi veebi kaudu. Makserakenduste abil nende töö eest tasudes õnnestuks tagada tööta jäänud inimestele mingi sissetulek.

Juba mainitud seltskonnatšättidel on peale sotsiaalpsühholoogilise kasu veel üks tähtis funktsioon. Praegu on infot palju ja kohati on keeruline otsustada, mis on oluline. Väidetavalt on Facebook moderaatorid nakkuseohu vältimiseks koju saatnud, aga nemad ei saa ettevõtte intellektuaalse omandi ja turvaküsimuste tõttu kodustes arvutisüsteemides tööd teha. Nii on sisu modereerimises praegu suurem osakaal algoritmidel, mis pole selles vallas siiani inimestega võrreldaval tasemel. Selge on see, et meie sõbrad ja tuttavad internetis paiknevad üsna erinevates inforuumides. Avatud suhtluskanalid eri gruppidega tagavad mitmekülgsema ülevaate olukorrast, aitavad riske paremini mõista ning oma käitumist arukamalt planeerida. Seejuures on viimasel paaril aastal sageli kirjeldatud digipädevused, nagu allikakriitilisus või «kontrolli, enne kui jagad», jätkuvalt ja eriti tähtsad. Lisaks on väikesed, olemasolevail sõprus-, ning peresuhetel põhinevad grupid paremad kui suured ja avatud teemagrupid. Suurtes gruppides ei võta paljud, enamasti just hästi informeeritud inimesed üldse sõna, vestluse toon muutub kiiresti ebameeldivaks, need on haavatavad manipulatsioonile, väärinfole ja trollimisele.

Kõige eelnevaga kaasneb oht end üle stimuleerida ja informeerida, kael kangeks, silmad krilli ning meel mustaks istuda. Ka seda on uuringud näidanud. Ülalnimetatud soovitusi tuleks seega järgida mõõdukalt ja iseenda sisetundest lähtudes. Seejuures tuleb laste puhul arvestada, et nende sisetunne ei ole veel välja arenenud ja nad vajavad abi.

Mõõdukus tähendab siin vähemalt kahte asja. Esiteks on oluline vaheldus. See tähendab veebitegevuste vaheldumist, aga ka ekraani taga istumise vaheldumist võimlemise, lauamängude, raamatulugemise või jalutuskäikudega.

Ma vaatan oma sotsiaalmeedia- ja sõnumirakendusi siis, kui mul on selleks isu, mitte siis, kui ekraanimärguanded seda nõuavad.

Teiseks võiks endale selgeks teha, millised sotsiaalmeediaplatvormide ja veebilehtede sätted ja võimalused aitavad kontrollida meieni jõudvaid infovooge. Enamik platvorme võimaldab teatud teemaviiteid (#) või kasutajaid ajutiselt vaigistada. Natuke suurema digipädevuse korral saab teatud sõnu sisaldavad postitused (näiteks Twitteris) oma voost välja arvata. Minule on alati tundunud mõistlik kõigi märguannete väljalülitamine. Ma vaatan oma sotsiaalmeedia- ja sõnumirakendusi siis, kui mul on selleks isu, mitte siis, kui ekraanimärguanded, piiksud ja punased mummud seda nõuavad.

Kõik see toimib muidugi seni, kuni seda toetab taristu. Esmaspäeva hommikul üritasid kõik Eesti koolilapsed ja nende vanemad korraga e-kooli sisse logida. Serverid ei olnud selliseks tungiks muidugi valmis. Praegu näib siiski, et enamik teenusepakkujaid suudab suhteliselt kiiresti oma teenuste võimsust suurendada. Kui pandeemia ja soovituslikud füüsilise kontakti piirangud kestavad kuu või paar, on väga tõenäoline, et see nii ka jääb. Sellele, et need kauem ei kestaks, saame kõik kaasa aidata, olles kaasinimestega võimalikult väheses füüsilises kontaktis. Tulge internetti. Kes teab, äkki saame pandeemia käigus selle va osaluskultuurigi oma algsele, 1990. aastate ulmekujule lähedasemaks pöörata.

Seotud lood
23.03.2020 25.03.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto