R, 7.10.2022

Maarja Vaino: koroona ja ülekuumenemine

Maarja Vaino
, kolumnist
Maarja Vaino: koroona ja ülekuumenemine
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 20
Tallinna Kirjanduskeskuse direktor, kirjandusteadlane Maarja Vaino.
Tallinna Kirjanduskeskuse direktor, kirjandusteadlane Maarja Vaino. Foto: Mihkel Maripuu

Sügisel 1939 ilmus A. H. Tammsaare viimane romaan «Põrgupõhja uus Vanapagan». Kuna see oli üle pika aja uus teos tema sulest, tundis ajakirjandus värske raamatu vastu suurt huvi. Ühe ajakirjaniku küsimuse peale vastas Tammsaare nüüdseks romaani iseloomustamisel palju kasutatud laused: «Võib-olla küll, et esiotsa lugejale paistab, et kirjanik on hull, kuid niipea, kui ta edasi loeb, leiab ta, et ta ise on hull. Ja kui ta veel edasi loeb, siis näib talle, et terve maailm on hullunud!»

Romaani kirjutamise taust oli II maailmasõja eelne (ilmumise ajaks juba aegne) õhustik, kus näis, et harjumuspärane elukorraldus on lakanud ja mõistusel on toimuvast raske aru saada. Samasugust õhustikku on Tammsaare kirjeldanud ka «Tõe ja õiguse» III osas, kus 1905. aasta revolutsiooni eel «isegi loodus oli nagu kaotanud tasakaalu» – maasikate õitsemine vaheldus lumesajuga.

Üks «Põrgupõhja uue Vanapagana» kandev teema on normaalsuse ja hullumeelsuse vahekord. Tammsaaret häiris tollases maailmas vohav küüniline pragmatism ja vaimsete väärtuste kadu. Talle näis, et maailm vajab mingit katkestust, lunastust, mis võimaldaks «uut algust». Sellise katkestuse lõi ta Põrgupõhja Jürka näol, kelle kaudu küsib: kas praegune maailm saab edasi kesta?

Märksõnad
Tagasi üles